Seekordne näidendivõistlus oli saagilt ei liiga rohke ega ka liiga vaene. 74 teksti on valikuks piisav hulk, ent tekitas omakorda küsimuse: kas ehk oli kahtlejaid, kes oma tööd näidendivõistlusele ei saatnud või seda ettevõtmist sootuks üles ei leidnud?
Tänavune võistlus oli laia teemagaleriiga: oli nii ajaloolisi näidendeid kui ka nüüdistemaatikat, kuid ühisnimetaja jäi sündimata. Eks eklektiline aeg nõuagi mitmekülgset lähenemist, aga ometi eeldas žürii, et käimasolev sõda Ukrainas jookseb teemana sisse ka näidendivõistlusse. Ent sõjatemaatikat käsitlevaid tekste oli vaid mõni ja nendeski tehti seda rohkem kaude kui otse.
Seega ei saa seekordset näidendisaaki lugeda maailma raputavaks, oli žürii ühine arvamus. Oletati ka, et kuna on alustatud väga edukat ja toimivat mentorprogrammi, siis kas on võimalik, et osalejad saadavad võistlusele viimistlemata töid. On ju mentorprogrammi valituks saamine kindel hüppelaud teatrilavale, vähemalt üheks õhtuks küll. Kui tutvus uue näitekirjanikuga on loodud, on suur potentsiaal jõuda kaugemalegi. Kuid ühes asjas olid kõik žürii liikmed ühte meelt: mentorprogramm on vajalik ja avab uusi uksi kõigile – nii neile, keda mentordatakse, kui ka teatritele ja mentorite juhendajatele. Muidugi seab see ka takistusi, kümmekond tippvormis näitekirjanikku, kes mentorina osalevad, ise võistlusel sel aastal osaleda ei saanud, kuid see jällegi loob võimalusi alustavatele näitekirjanikele.
Tekste lugedes leidis žürii üksjagu kiirustamise märke, mis jättis mulje, et info võistluse toimumisest on jõudnud osalejateni liiga hilja, kuid seejuures võib olla ka ilmekas näide vabakutseliste loovisikute olukorrast: muude ja tulusamate tegevuste kõrval jäävad südameprojektid – näiteks näidendi kirjutamine – ootama ajaakna tekkimist. Aga nagu teada, ei pruugi nii minna ja siis leitakse see aeg unetundide arvelt või nädalavahetustest.
Teemad. Kui sõda ei olnud teemaringis populaarne, mis siis oli? Esines tänapäevateemasid elu varjupoolelt: alkoholism, narkootikumide tarbimine või suisa laste väärkohtlemine. Viimane neist kordus üllatavalt tihti, mis viitab kahtlemata teema tähtsusele, kuid oli siin-seal ka ilmne liialdus, et süžeed „rikastada“.
Märgatav hulk oli tekste, mis mõjusid autori nähtud unenäo edasiarendusena. Unenäod on viljakas pinnas, kuid vajavad tugevat dramaturgilist struktuuri, et õide puhkeda. Mitmes näidendis käsitleti elust lahkumise teemat: elati välja kaotusvalu, juureldi, kuhu me läheme, kui ära läheme. Rohkesti oli peresuhete käsitlusi: olmeolukordadest perevägivallani, leebest snobismist tõeliste, hingekriipivate lähisuhtelugudeni. Neist näidenditest võluvaimates kõneldi vanemate ja laste erisugustest maailmadest, üksteiseni väljamurdmise raskusest ka siis, kui väga hoolitakse.
Noortenäidendiks kvalifitseerusid seejuures vähesed, millest on kahju, kuid sama kostab ka muu kirjanduse valdkonnast – omamaiseid noorteromaane ja jutte on vähe. Lastenäidendeid seevastu oli üksjagu, kuid tase oli kõikuv. Lastenäidendite puhul tahaks soovitada vähem didaktilisust. Noorematele mõeldud näidend ei pea mõjuma manitsemisena ja sisaldama allajoonitud pedagoogilist eesmärki, kõike seda saab esitada ka orgaaniliselt, loodud fantaasiamaailma osana.
Näidendite lugemisel olid tuntavad ka filmikunsti mõjud ja nii mõnigi tekst näis algselt olevat mõeldud filmistsenaariumina. See ei pruugi näidendi puhul olla pluss – idee on hea, pilt hakkab silme ees jooksma, aga lavale ei suuda seda kujutleda.
Kas tuleneb see viimaste aastate kriisidest või millestki muust, kuid komöödiaks klassifitseeruvaid näidendeid oli üpris vähe ning naerma ajasid veelgi vähesemad. Kuigi just praegu vajab publik tervendavat naeru, ei ole autorid leidnud endas tungi nalja visata.
Soovitusi. Mõned soovitused juhisteks tulevastele näidendikirjutajatele. Tüüpveana saab välja tuua, et autoritel on suur soov kirjutada näidendit, mitte jutustada lugu. Hea näidend sünnib aga vastupidi, lugu eelneb žanrivalikule või lausa teemavalikule. Autentselt mõjuvad tekstid, mis on kirjutatud sellest, mis on selgelt autorit ennast puudutanud või olnud tema enda läbielamiste osa. Võimalik, et igast ideest ei pea saama näidend, vaid võib saada novell, luuletus või laast. Nii mõjus osa tekste kunstlikult pikemaks venitatuna, teised jällegi ületasid igasugused mahupiirangud. Isiklike lugude kirjapanekul saab määravaks hoopiski üldistusvõime. Tuleks küsida: kas minu väga konkreetne ja vahel ka ainulaadne kogemus ütleb midagi inimolemuse kohta? Mida on minu loos sellist, milles saaksid end ära tunda ka teised? Erilisus ei ole ilmtingimata kvaliteet.
Seejuures on erilisus kvaliteet ühes teises mõttes – originaalsusena. Nimelt leidsid näitekirjanike poolt sel aastal käsitlemist tuntud motiivid eesti ja maailmakirjandusest. Kuigi autorite soov klassikat taaskasutada on mõistetav, tuleks seda teha üllatusliku või tänapäevase nurga alt, sest muidu jäävad eelkäijate kingad suureks.
Üksjagu esines ebausutavust dialoogide kirjutamisel, sündmustiku asemel kohtas lobisemist. Probleemiks on tegelaskõne ja selle kooskõla karakteri muude parameetritega. Näiteks ei ole usutav, kui vanaema kasutab liiga noortepäraseid väljendeid või ei tea, mis on validool. Tegelane peab suunama sündmuste käiku ja teda ennast juhivad tahtevalikud (Aristotelese järgi1).
Kui algaja näitleja hakkab esmalt kujutama, mitte kogema, siis nüüd näis žüriile, et algaja näitekirjanik hakkab esmalt lahti seletama, mitte vihjama. Tuhandeid tähemärke kulus mõtete avamisele. Näidendi puhul on sõnad palju vähem tähtsad kui see, mis on sõnade taga. Mõelgem vaid sellele, kui palju jätame elus ütlemata, kuid meie sõnum on siiski selge. On mõistetav, et autoril tekib hirm: kas minu mõte on ikka lugejale arusaadav? Aga lugeja, sealhulgas ka lavastaja, ja eriti näitleja, tahab just nimelt mõistatada. Alati on huvitavam see, mis jääb ütlemata, mida varjatakse või öeldakse mokaotsast. Sündmus ei pea olema sõnastatud või ümber jutustatud, pigem vastupidi. Soovitame näitekirjanikel end parimas mõttes tagasi hoida. Panustada alltekstile, mitte sõnailule, ja tugineda lausungile less is more2, vähem on tegelikult rohkem.
Suur probleem oli ka sündmuste puudumine. Leidus näidendeid, kus veel 45. leheküljeks ei olnud toimunud ühtegi sündmust ja paraku mõne näidendi puhul sai tekst enne sündmusi otsa. Siin tasub meenutada Stanislavskit: sündmus on see, mis muudab asjade käiku. Sündmus on mängitav ja näitleja saab sellele reageerida. Näidend ei ole pelgalt lugemiseks, sellel peab olema potentsiaali saada elavaks lavareaalsuseks. Näidendit kirjutades tasub endalt küsida: kus on need kohad tekstis, mis on loonud muutusi?
Üheks tüüpveaks võib lugeda ka liiga suure ampsu võtmist. On mõistetav, kui näitekirjanik soovib asuda lahkama mõnda tõesti valusat sotsiaalset probleemi, kuid ta unustab ära selle komplekssuse, aga ühekülgsus või pinnapealsus näidendit ei toida ja nii kaldutakse raskete teemade puhul liigsesse realismi. Arvatakse, et traumaatiliste sündmuste detailsed kirjeldused mõjuvad laval loomulikuna, selle asemel võiks aga otsida kujundit ja jätta realistlik plaan lugeja-vaataja (või lavastaja) fantaasia hooleks.
Näidendivõistlus toimub üle aasta, seetõttu võis autoritel tekkida kartus, et kui sel aastal ei jõua teksti ära saata, peab jälle kaks aastat ootama. Ometi tuleks hoiduda saatmast alles arengujärgus tekste. Nõnda mängitakse hea idee maha, sest näidendivõistluse konkurents on tihe ja häid kirjutajaid on palju, toores tekst jääb kohe silma ja lükatakse enamasti esimeses ringis kõrvale. Kaks aastat on tekstil küpsemiseks just paras aeg.
Näidendivõistluse laureaadid
I auhind: Erki Aule, „Ellujäämise tõenäosus“
II auhind: Ott Aardam, „Armas ilves“
III auhind: Vootele Ruusmaa, „Keti viljad“, ning Kaarel B. Väljamäe, „Angerja teekond“
Äramärgitud: Kristiina Jalasto, „Preili Dora pooluni“; Indrek Koff, „Issi!“; Roos Lisette Parmas, „Kolmas kiri: palve“
Pärjatud. Nüüd seekordse näidendivõistluse peategelaste – võitjate – juurde. Äramärgitute puhul, keda sel korral oli kolm, ei olnud samuti võimalik leida ühisnimetajat, mis seega näitab head varieeruvust nii teemade kui ka žanrite poolest. Kõigi puhul on tegu omas nišis tugevate tekstidega.
Kristiina Jalasto näidend „Preili Dora pooluni“ üllatas huvitava struktuuriga. Kahe maailma vahel, unes ja ilmsi kõikuv „Dora“ sidus osavalt kokku kaks paralleelreaalsust ning oli ühtlasi üks väheseid näidendeid, milles käsitleti ka sõjatemaatikat, kuid see ei olnud määrav põhjus, miks näidend silma jäi. Jalasto näidendi suurim voorus on just üllatav ja väga diskreetne vaatenurk sõjateemale.
Rõõmustav, et mitu autorit otsustas sel korral saata võistlusele värsivormis näidendi, mida žürii pidas ka tunnustamise vääriliseks. Äramärkimiseni jõudis hea hooga kirjutatud, mänguline ja põnevate kujunditega silma paistnud Indrek Kofi lastenäidend „Issi!“. Ära märgitud sai ka Roos Lisette Parmase „Kolmas kiri: palve“, mis tugineb piiblist Luuka evangeeliumile, öeldes: armastage oma vaenlasi. Paeluva omailma loonud ja lavastajale proovikivi pakkuv tekst mõjus värskelt ka teemavaliku poolest.
Esinelik sai tummisem nagu ikka, paraku seekord ainult mehine. Aga nii väga kui žürii ka ei soosinud mitmekesisust ja võrdõiguslikkust, saame vaid enda kaitseks öelda, et võistlus on anonüümne ja žürii liikmetel ei olnud kuidagi võimalik aru saada, mis soost on teksti autor.
Kolmas koht läks seekord jagamisele. Mõlemat teksti ühendab perekondlik poleemika, otsesemalt lapse ja vanema vahelised suhtlusraskused või lausa -võimatus.
Vootele Ruusmaa „Keti viljad“ jäi olenemata lehekülgede nappusest (neid oli vaid 12!) säravalt silma oma paeluva oskusega inimpsüühikat analüüsida. Ema ja poja dialoog vaheldus poja otsekõnega publikusse (või enda sisse), ent mitte kordagi ei mõjunud see üleliigse seletamisena. See on tekst, mis vaatab lihtsa olukorra taha ja näeb seal rohkemat, kurvemat, ilusamat. Napp, kuid terviklik. Tugeva kaasatõmbejõuga.
„Angerja teekond“, mille autor on Kaarel B. Väljamäe, mõjus esmalt lihtsakoelise farsina, kuid iga leheküljega avaldus selle inimlik sisu. Ootamatult tulid esile meie võimetus andeks anda, oskamatus olla üksteise lähedal, piinlikkus harjumatute teemade ees, paratamatud inimlikud vastuolud. Näidendi keskne intriig on isa oskamatus mõista oma homoseksuaalist poega. Ent tekst ei ole ühekülgselt noomiv – žürii mõistis vaidluse mõlema osapoole, nii isa kui ka poja, argumente. See on hea teksti tunnus.
Mõlemat teksti ja üldse auhinna saanud tekste ühendab näidendi puhul ääretult tähtis kvaliteet – näitlejal on, mida mängida. Tegelastel on arengukaar, takistused ning lugu on üles ehitatud sündmustele.
Teise koha pälvinud Ott Aardami näidend „Armas ilves“ oli üks väheseid näidendivõistlusele jõudnud komöödiaid. Kindla peale üks neist, mis žüriiliikmed naerma ajas, kuigi ei avanud ennast algul kuigi hõlpsalt. Tavalise perekonnaloona alanud näidend viis mõtted sellele, et võib-olla on selle õigemaks žanriks hoopis filmikunst. Perekond: ema, isa, poeg ja poja väljavalitu, kes pole vanemate meelest nende poja vääriline, lähevad metsa ööbima. Tasapisi hakkab alateadvus looma kujutluspilte ning otsima lahendusi, kuidas loodus, telk ja auto nagu iseenesest teatrilavale kolivad. Ka süžee pakub pidevalt üllatusi, sealhulgas pentsikuid sündmusi, kuid ei puudu ka filosoofiline plaan. Näidendi tugevuseks on pinge hoidmise oskus ja ootamatu lõpplahendus.
Esikoha võitnud Erki Aule „Ellujäämise tõenäosus“ on sügav ja puudutav näidend silikaltsiidi valmistajast, desintegraatori leiutajast ja Nõukogude okupatsiooni ohvrist, teadlasest Johannes Hindist. Aule tekstis saavad kokku nii läbitunnetatud ajalookäsitus kui ka rohked mänguvõimalused näitlejale. Žürii tõstis esile põhjalikku eeltööd, mida autor on teinud. Peale selle on tegemist hea dramaturgiaga, mis pakub ka lugemisnaudingut. Kriitikana võib välja tuua, et peategelast on kujutatud ehk liiga ühekülgselt positiivsena.
Priit Põldma toob eelmisest näidendivõistlusest kirjutades välja, et okupatsiooniaja traumadest kõnelevad näidendid panevad küsima värske vaatenurga ja originaalse sõnumi järele.3 Kuid ajalugu liigub teatavasti spiraali mööda ja Johannes Hindi lugu kõlab (paraku) valusalt ka tänapäeval, sest elame ajal, mil Venemaa represseerib oma helgemaid päid ja teisitimõtlejaid. Hindi loosse on ühendatud nii minevikutraumad kui ka suur Eesti lugu. Žürii loodab, et „Ellujäämise tõenäosus“ on suur samm likvideerimaks mälutõkkeid, mille okupatsioon on meile loonud ja mille tõttu unustame neid, kes väärivad mäletamist.
Mida öelda lõpetuseks? Kirjutage! Kirjutage veel, kirjutage üle ja kirjutage ennast teemasse sisse. Usaldage seda, mis jääb teid kummitama ja ärge peljake kirjutamis- või lavakogemuse puudust. See kõik tuleb kahtlemata kasuks, ent tugev idee ja missioonitunne paistavad kõige rohkem välja. Ja kindlasti käige teatris! Kui lavastus või tekst meeldib, siis küsige endalt, miks, ja ärge hakake pealiskaudselt matkima. „Miks mind miski puudutab?“ on küsimus, mille iga looja peab endale esitama.
1 Aristoteles, Luulekunstist.
2 Selle mõttetera esmakordseks lausujaks peetakse minimalistliku arhitektuuri suurkuju Ludwig Mies van der Rohet.
3 Priit Põldma, Nelikümmend seitse näidendit üksildusest, ajaloost, vaimsest tervisest. – Teater. Muusika. Kino, jaanuar 2022.