Kui Derek John de Solla Price avaldas 1963. aastal raamatu „Suur teadus – väike teadus“ („Little Science – Big Science“), kus kirjeldab revolutsioonilist ideed, et teaduse kasv on peatumatu ja teadus peaks kasutama just teadust, et ennast mõõta ja kirjeldada, siis polnud ei austatud härra Price’il ega kellelgi teisel õrna aimu, kuhu teadus ja bibliomeetria jõuab aastaks 2016.

Bibliomeetriast ja Eesti teadusest on kahtlemata kõige rohkem ja paremini kirjutanud professor Jüri Allik. Tema klassikalised bibliomeetrilised analüüsid on tõestanud, et meie teadus ja teadlased on maailmatasemel. Aga klassikaline bibliomeetria ja sellega teaduse analüüsimine on leidnud oma tee XX sajandi vormist uude XXI sajandi vormi, mille nimetuski kõlab intrigeerivalt – altmeetria. Altmeetria pakub alternatiivi tsiteeringupõhisele süsteemile.

Bibliomeetria ja selle roll

Sissejuhatavalt peaks veel kord üle kordama, mis on bibliomeetria. Definitsiooni poolest on bibliomeetria infoteaduse valdkond, mis tegeleb kirjutatud publikatsioonide statistilise analüüsiga. Tähtis on bibliomeetriat mitte segamini ajada stsientomeetriaga ehk teadusmeetriaga, nagu seda väga tihti kiputakse tegema. Stsientomeetria on samuti infoteaduse valdkond, kuid tegevusalaks on kitsamalt ainult teadusega seotud informatsiooni statistiline analüüsimine. Bibliomeetria ja stsientomeetria sassiajamise põhjustab nende kattuv osa ehk teaduse publitseerimisel tekkiva informatsiooni analüüsimine, sest valdav osa teaduskommunikatsioonist toimub XVII sajandil väljaarenenud kirjaliku formaadi alusel. Bibliomeetriast väljapoole, kuid stsientomeetria sisse jääb näiteks patentide kaudu teaduse analüüsimine.

Tänapäeval tuntakse bibliomeetriat rohkem vahendina, millega saab teadust mõõta, hinnata ja suruda seda raamidesse ning luua lävepakke, mida ületada. Tsiteeringud, indeksid ja muu, mis küll hõlbustavad ühiskonna ja teadlaste suhtlust, on tekitanud bibliomeetriale negatiivse tooni. Eriti tuleb see välja humanitaarteaduste juures, kus bibliomeetriliselt mõõdetav erineb teistest teaduserialadest.

Bibliomeetria aga ei ole kunagi taotlenud sellist rolli. Algselt oli bibliomeetria mõeldud analüüsimise moodusena, millega sooviti paremini hoomata aina suurenevat teadustegevust. Bibliomeetria töötab kõige paremini ainult kõige üldisemal tasemel, sest seal on arvud kõige robustsemad. Nagu näha joonisel, siis mida detailsemale tasemele minna, seda olulisemaks saab iga taseme osa eraldi retsenseerimine. Sisuliselt oleks nonsenss toetuda indiviidide võrdlemisel ainult bibliomeetriale, ilma ühtegi muud, laiemat pilti näitavat moodust kasutamata. Kui jälgida negatiivset poolt, siis on levinud müüt, et üksikute arvude (nt artiklite arv) põhjal saab hinnata teadlase headust. See on ka üks põhjus, miks teadlased avaldavad kaheldava kvaliteediga nn prügiajakirjades, et mitte öelda: tegelevad akadeemilise petturlusega.

Negatiivsest poolest ollakse teadlik ja bibliomeetria areneb pidevalt tänu arvude ekspluateerimisele. Et arvestada teadusvaldkondade mitmekesisusega, kasutatakse palju enam normaliseeritud näitajaid, mis arvestavad iga teadusvaldkonna avaldamise ja tsiteerimise praktikaga.

Uus käsitlusviis – altmeetria

Kuna meie maailm ja suhtlemine ei ole suures osas enam füüsiline ja kõigest virtuaalsest on kujunenud pigem norm kui erand, on aeg asuda põhjalikumalt jälgima ka seda, mis toimub teaduse ümber suures ääretus veebis. Siin tulebki appi altmeetria.

2010. aastal avaldas üks entusiastlik doktorant koos kolme vanema kolleegiga blogis Scholarly Kitchen altmeetria manifesti.1 On tõeline saatuse iroonia, et nad avaldasid selle võrdlemisi olulise ja nüüdseks palju tsiteeritud dokumendi teadusblogis, mille tõttu ei ole väga hästi võimalik seda bibliomeetriliselt analüüsida. Mingis mõttes oli see parim lahendus, sest on ju ka teadusblogid altmeetria huviorbiidis. Oma definitsioonilt erineb altmeetria bibliomeetriast ja stsientomeetriast seeläbi, et teaduse andmeid kogutakse ebatraditsioonilistest (ALTernatiivsetest) allikatest – ühismeediast, uudistest, blogidest, riiklikest dokumentidest, viidete halduritelt jm.

Veel üks silmapaistev erinevus bibliomeetria ja altmeetria vahel on see, et altmeetrilised tulemused ei ole standardiseeritud. Keegi ei kasuta neid veel hindamiseks või lävepakkude loomiseks nagu klassikalist bibliomeetriat – jah, on küll altmeetriline skoor, aga keegi ei oska täpselt öelda, mis on õige skoor. Altmeetriat ja selle skoori kasutatakse puhtalt teadusega seotud (alternatiivse) info visualiseerimiseks ning visuaalselt on see kõik kahtlemata põnev, sest spekter, mida jälgitakse, on väga lai ja igal teadusvaldkonnal on omad väljundid. Kuid nagu teaduse puhul ikka, võtab raskete konservatiivsete uste avamine uutele tuultele kaua aega.

Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik: „Altmeetria on loogiline või isegi paratamatu teaduse arengu tulemus. Arengu all ma pean silmas vana suletud teaduse asendumist uue avatud teadusega. Koos avatud ajakirjadega muutus ka teaduse meedium. Mulle tundub, et uues avatud teaduse mudelis ei ole altmeetria mitte mässuline, vaid paratamatu kaaslane.“

Altmeetria head ja vead

Muidugi ei ole altmeetria valdkond, millel ei oleks oma agasid. Kriitikud materdavad seda alatasa, öeldes näiteks, et kuidas saab säuts või like tähendada midagi nii delikaatse nähtuse juures nagu teadus. Või kui keegi tahab endale altmeetrias head skoori, siis ei pea ta midagi muud tegema, kui kirjutama teadusartikli kaalu langetamisest, „Tähesõdadest“, Kardashianidest või mõnest muust klišeest (näiteks, mis on kõige enam säutsutud Eesti teaduspublikatsioon). Pealegi ei ole suurem osa ühismeedias teaduse levitajatest üldse teadlased, vaid inimesed, kes on teadusega kas nõrgalt või väheselt seotud. Muidugi on veel ju ka võimalus oma artiklit ise tuhat korda alla laadida ja siis oma tulemusega alpida.

Mingil määral on neil kriitikutel õigus, aga alternatiivsus muutub järk-järgult olulisemaks. See ei ole enam bibliomeetria varjus. Web of Science on lisanud oma andmete juurde kasutamist lugeva mooduli, mis loeb unikaalsed kasutusi ja välistab seeläbi pettuse. Scopus esitab altmeetriliste andmete olemasolul need oma kirjete juures. See kõik viitab, et altmeetria on midagi, mille eest ei saa enam põgeneda, nii nagu ühismeedia on vallutanud inimeste igapäeva, on sama juhtumas ka teadusega. Teaduse juures ei ole enam oluline, mida kitsas ring sellest arvab või kuidas seda kasutab. Ka inimesed väljaspool kitsast ringi loevad teadusartikleid, ja mis kõige olulisem, levitavad neid. Kiirel levikul ühest maailma otsast teise võivad muutuda ka klassikalised indikaatorid. Siit tulevadki välja altmeetria head küljed.

Tsiteeringud kogunevad aeglaselt ja mõjukuse hindamine nende põhjal on täpne ainult sel ajahetkel, mil analüüs tehakse. Altmeetria ei välista seda, et mõne töö roll muutub ajas, kuid virtuaalne suhtlus võimaldab levitada publikatsioone, mis ei ole veel paberil ilmunud. Idee levib kiiresti ning saab kiirelt ka tagasisidet ja tähelepanu. Ideed, millel pole mõju, hääbuvad. Ideede levik ei sõltu vormist, sest teadusliku idee või tulemuse võib avaldada ka näiteks blogis, nagu näitab väga hästi altmeetria enda alusdokument. Muidugi ei ole ühismeedia ja blogid ainukesed alternatiivsed kanalid, millest infot kogutakse. Wikipedia, peavoolumeedia jne – need kõik on kanalid, mille kaudu levib informatsioon, millel on tähendus ja milles peitub uue, teaduse 2.0 ja avatud teaduse alustõde, infovabadus.2

Tartu ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets: „Teaduse mõõtmise üks oluline põhimõte on see, et ei tohi liiga kauaks ühe mõõteviisi juurde jääda. Suhteliselt ühemõõtmeline bibliomeetria ongi jäänud valdavaks liiga kauaks.

Altmeetria üritab seda viga parandada ja pakkuda välja korraga terve kimbu mõõdupuid. Keskseks ideeks on see, et teaduslik tipptase ei ole midagi absoluutset ja eraldiseisvat, vaid sellel on mitu nägu. Võib küsida: excellence for what? Mis on tippteadus ühes kontekstis, ei pruugi seda kaugeltki olla teises. Mõelgem või erinevuste vahele baas- ja rakendusteaduste vahel. Aga ka erinevate teadusvaldkondade vahel.

Altmeetria annab kindlasti võimaluse näha erinevate teadusasutuste, instituutide ja teadlaste rolli kogu ühiskonnas palju mitmemõõtmelisemalt.“

Hiljuti koostati nimekiri3 möödunud aasta kõige suurema tähelepanuga publikatsioonidest ja nende hulgas oli ainult kolm Eestiga seotud tööd, millest ükski ei olnud seotud ühegi ülikooliga. Kui vaadata üldiselt Eestiga seotud publikatsioone ja nende jagamise arve või altmeetrilisi skoore, siis leidub väga palju erinevaid tulemusi – on ühismeedia edulugusid ja on publikatsioone, mis on kajastatud kaheksas Wikipedia kirjes. Kas need tulemused on halvad või head, on küsimus, millele ei saa veel vastata. Ja kas ongi vaja seda teha?

Nagu mainitud, toimib XXI sajandi teadus XX sajandi tööriistade tõttu XVII sajandi formaadis. Tihti hinnatakse seda primitiivselt tsiteeringuid kätel ja jalgadel kokku lugedes. Altmeetria on tulevik, mis on siia jõudnud ja aitab rääkida teadlastel, kes tihti on sunnitud olema ainult kaks või kolm arvu (publikatsioonide arv, tsiteeringute arv, h-indeks), oma lugu palju värvilisemana, ja mis kõige olulisem – unikaalsemana. Altmeetria võimaldab näha arvamusi ja ideid, mis on säutsu või like’i taga. Samal ajal ei nõua altmeetria ainuvalitseja rolli, sest teadust ei tohi ega saagi vaadelda ainult ühest vaatenurgast. Altmeetria sobib ideaalselt bibliomeetria juurde või äärmisel juhul ka selle alternatiiviks. Jah, altmeetriat on raske standardida, aga nagu bibliomeetriast on näha, on küsitav, kas seda on üldse vaja. Kas üldse on vaja teada, mis on kõige enam säutsutud Eesti teaduspublikatsioon?

1   J. Priem, D. Taraborelli, P. Groth, C. Neylon (2010), Altmetrics: A manifesto, 26 October 2010. http://altmetrics.org/manifesto

2   http://www.science20.com/

3   http://www.altmetric.com/top100/2015/#explore