„Põrgu”, suure kristliku poeemi kõige ilmalikumalt mõjuv osa, näib märku andvat ka eelseisvast paganluse imetlemisest: sisustavad ju 4. laulu antiikkultuuri esinduskujud, kellest autor räägib ülevoolava heakskiiduga. Lugejat, kes on keskaegsete suhtumistega lähemalt tuttav, see imestama ei pane; ta ju teab, et seda laadi tunnustusega oldi keskajal harjunud. Olulisem tundub, et järgnevad laulud ei sisalda sellist kiidukõnet. Siin annab endast märku põhjus, miks ülalpool toodud, Engelsi nimega seostuva hinnangu pädevust on ka vaidlustatud. XX sajandil tegutsenud oponendid väitsid, et Dante suurus ilmnevat ainult kristliku ajastu kokkuvõtjana. Uusaja algataja aust jäeti ta ilma. Oleme saanud taas tõendi, kui raskeks, et mitte öelda võimatuks osutub terviklikum tutvus kogu ajastuga. Veelgi vähem tuleb kõne alla võimalus esitada kõnealuse terviku tunnused selles pisikese mahuga kirjutises. Kuid vähemalt ühele osutusele peaks ruumi leiduma. Orientiiri, mida kultuurilooliste huvidega lugeja tohib järgida kõige julgemini, võiksime näha vaimu toimeviisis. Viimasena toodud sõnapaar kõlab nii ebamääraselt, et olen sunnitud esitama täpsustavaid ümbersõnastusi; jutt käib sellest, missugusena vaimu (= jumaliku väe) toimimist kujutletakse ja kui määravaks seda toimet peetakse. Varasemate ajastute erinevus uusajast seisneb kõige üldisemalt selles, et (nähtamatu) jumaliku väe toimele omistati kõigis asjus tingimatu määravus. Sellest siis tollase mõtlemisviisi iseärasus: imedeusk, kummalised arusaamad ainete muundumisvõimest (alkeemia) ja kõik muu, mida me üldistavalt peame „ebausuks”, oleksid meile läbinisti arusaadavad, kui me vaid suudaksime uskuda vaimsete vägede toimimist niisama veendunult, nagu seda tegi keskajal elanud inimene. Paraku muudaks meid selline võime tollase ühiskonna liikmeks ja me kaotaksime oma uusaegsuse.
Niipalju toime määravusest; nüüd mõne sõnaga sellest, kuidas on vaimne vägi eri aegadel elanud inimeste kujutluses toiminud. Esinduslikult selgitab kõnealust küsimust Dante kõrvutamine suurte eelkäijatega. Itaallase saatjana esineb „Põrgus” Vergilius, roomlaste eepose üldtuntud autor. Sirbi lugeja peaks teadlik olema sellestki, et „Aeneisega” tahtis Vergilius anda kreeka eeposte rooma vastet, „Iliase” ja „Odüsseia” sünteesi. Need kolm autorit oleksid kõige esinduslikum õppematerjal, kui võtaksime huvi tunda, kuidas on kujutlus vaimse väe toimimisviisist aegade jooksul teisenenud. Homerose kujutluses toimub kõik kombatavuseni aineliselt; taevased esinevad igal sammul põrmlaste abilistena, näidates end sedavõrd maistena, et meil tihtipeale läheb meelest kõige olulisem: nad on jumalad ning sellistena (nähtamatu) vaimse jõu kandjad. Ootuspäraselt esinevad taevaasukad nähtavaina ka Vergiliuse eeposes, kuid võrreldes Homerosega on nende osatähtsus kahanenud. Vaimne vägi, mille muutis toimivaks taevaelaniku juuresolu, on tegelasesse sisestunud, muutunud seesmiseks: Aeneas ise kannab endas vagadust, kõrgemalt saadud vaimset jõudu, ning sellele tõrkumata kuuletudes teeb ta teoks oma „missiooni”. Dante loomingus aga on vaimne vägi juba nii subliimseks ülenenud, et seda saab näha veel ainult valguse kirkama või tuhmima helendusena.
Sublimeerumist saadab süvendumine: sealpoolsust õpitakse tundma üha põhjalikumalt. Antiikeeposte loojad pühendasid allilmale ainult ühe laulu, sellal kui Dante suurteos kujutab tervenisti ajatut sealpoolsust. Müsteeriumid, millega inimhingele tagati surematus antiikajal, olid tõesti oma nime väärilised, s. t nii salapärased, et nende kohta pole selgust tänini; Dante seevastu oli veendunud: suuremat totrust kui kahtlus inimhinge surematuses ei saa üldse olla.
Niisiis tohime üldistada: tuhatkonna aasta jooksul jõuti sealpoolsuse selgitamiseni. Ka selle kohta võib kirjanduses kohata ilmekaid ja vormellikult lühidaid kokkuvõtteid; nii näiteks on Salomon Reinach, Engelsi kaasaegne, muuhulgas tõdenud: antiikajal palvetas inimene hingede poole, keskajal aga palvetas ta hingede eest. Hingede poole palvetamisega märkis uurija heerostele saadetud palvusi; kuulus ju hinge vahekord jäävusega, nagu eespool juba vihjatud, õige segaste küsimuste hulka, kuid selles, et igavese elu on pälvinud heerosed, jumalatega sarnanevad inimolendid, õnneks ei kaheldud. Nende poole siis ka palvetati. Dante ajal aga tunti iga inimhinge pärisosa nii hästi, et võidi teha palvet igaühe pääsemise nimel. Seni on jutt käinud Dantest, mitte aga hiljuti ilmavalgust näinud „Põrgust”; põhjus on selles, et kirjutiski, millega ebatavalist üllitist kommenteeritakse, peab tavapärasusest hälbima. Publikatsiooni erilisust tõendab juba pikaldane eellugu. Ei ole see juhuslik, et maailmakirjanduse suurteostest, mis esindavad õhtumaist vaimulugu kõige reljeefsemalt, ilmub „Jumalik komöödia” viimasena. Dante on kõige kesksem autor, kuid määratu hõlmavus raskendab tema lugemist.
Muidugi pole sellega öeldud, et nõue kultuuriloost huvituda sisalduks „Põrgu” tertsiinides; paremal juhul saab selle kaudseid teid pidi välja lugeda. Püüdkem siis lõpetuseks näitlikustada põgusalt kahesust, mis avaldub poeemi esimeses osas. Ühelt poolt märgib infernaalne tõelus kristluse triumfi, kuid nood kannatavad vaimud, lihalikkuseni realistlikud, annavad märku, et sealpoolsuse selgitamisel on saavutatud ülim. Dante allilmlased on niisama realistlikud nagu Homerose taevased ja see tõendab, et ring on saanud täis. Põrgupiinades vaevlejate näol on tegemist tuntud nimede kandjatega, kellest mõnigi kuulus maapealses elus luuletaja tuttavate hulka. Lugeja ette ilmuvad igavikulisel kujul keskaegsed firenzelased, Dante jaoks inimesed lähiminevikust; arvutute tähiste hulka, mis luuletajale tõlgendajailt osaks saanud, kuulub ka „Firenze reporter”. Tõsiasi väärib pisiselgitust. Keskajal nimelt, mil üürikest päevakajalisust põhimõtteliselt põlustati ja esmajoones jäävusi kujutamise vääriliseks peeti, oli reportaažilikkus, meie jaoks esmajärgulise tähendusega, kõike muud kui tavaline. Iseenda tutvustamisest hoidudes on Dante ehtsalt keskaegne autor, kuid tuttavaid kirjeldades osutab ta juba uutele aegadele, mil hakatakse rääkima ja kirjutama eelkõige enesest.
Eriti usutavalt aga kuulutab uute aegade saabumist ette luuletaja iseteadlikkus. Oli see siis keskaegsele kristlasele kohane, kui ta võttis endale õiguse määrata põrgusse paavst, kristliku maailma pea ja Jumala asemik? Nii otsustavalt hakatakse kohut mõistma alles aegadel, mil kõrgeimaks kohtumõistjaks on ülenenud inimmõistus.
Aidaku põrgulikke kannatusi leevendada vaoshoitud rõõmuavaldus. Aastakümneid tagasi, kui Molière’i eestikeelsed näidendid olid ilmunud mahuka kogumikuna, ei saanud Ott Ojamaa imestamata jätta, et raamat siiski teoks sai; samalaadse hämminguga on tunnustatud muudegi teoste ilmumist. Dante vaevaline tee algas Noor-Eesti aegadel ja vihjeid tema tõlkimisele on vahepealse aastasaja vältel kostnud üha uuesti. Nüüd aga on ilmunud käegakatsutav tõend, et neil siiski pole puudunud alus. Ehk jõuab ettevõtmine isegi võiduka lõpuni.