Loomakasvatus on otseselt või kaudselt eri hinnangutel süüdi kuni ühe kolmandiku kasvuhoonegaaside tekkes,i kõige suurem osakaal selles on veiseliha kasvatamisel.ii Ka teiste loomade kasvatamine ja söömine ei kuluta keskkonda vähem ja lisaks sellele on loomatööstusele omased veel eetilised probleemid, näiteks loomade kannatused, haiguste levik tihedalt koos elavate organismide seas, mitmesugused keskkonnaprobleemid – vee- ja pinnasereostus jm. Järjest enam leiab kinnitust, et taimse toitumisega on võimalik vähendada riski haigestuda paljudesse levinud kroonilistesse haigustesse.iii 

Toit on aegade algusest inimese isiklik asi ja sestap on söömisharjumusi raske muuta. Kuidas saab keegi mulle öelda, mis ma tohin süüa? Söömine on ürgne baasvajadus ja ellujäämise alus. Pealegi on meil elus mitu põlvkonda, kes teab hästi või veel paremini, mida tähendab see, kui süüa eriti ei olegi.  

Sellest hoolimata pole pääsu tõsiasjast, et igaüks peab oma tarbimisvalikud üle vaatama, Õnneks on Eestis juba mituteist aastat tegutsenud veganid, tänu kellele on kaubandusvõrk täis taimseid valikuid ja liha alternatiive. Inimene elaks muidugi ära ka kartulitest, ubadest ja näiteks naadisalatist, aga mis elu see oleks.  

Muidugi ei saa vastutust ainult üksikisikule panna. Vähemalt Eestis on taimse toitumise suurendamiseks vaja ülikoolide tuge, sh arstide täiendõpet, vegantoitlustamist avalikel üritusel ja ka tervise arengu instituudi toetavat poliitikat.  

Loomaõiguslastel oli viimase aasta jooksul põhjust tunneli lõpus valgust näha. Veganlus kui kõige olulisem loomi toetav mõttevool muutus kliimakriisi teadvustumisel peavooluteemaks. Enam ei ole vaja oma elus muudatusi teha loomade pärast, vaid iseenda. Ega inimühiskonnas vist muudmoodi saakski. 

 Kadri Taperson on loomaõiguslane.