Oktoobris avatud saksa kunstniku Mona Strehlowi väike personaal on Kohvrigalerii kümnes näitus. Endise saksakeelse-meelse uuskorporatsiooni Neobaltia Heimat-stiilis hoone ei ole just ehitatud näituste tegemiseks ega ole seda selleks kohandatud ka hiljem. Küll on sümboolne see, et seal asub praegu saksa kultuuri instituut. Üks selle organisatsiooni paljudest väljunditest on ka imepisike tornigalerii, mis aga ei välista kunsti eksponeerimist ka paljudes teistes hoone ruumides.
Paari aasta taguse idee ja ettevõtmise hingeks on saksa kunstnik Christian-Ivar Hammerbeck. Ta on juba aastaid hoidnud Saksamaa ja Eesti kunstisidemeid. Olles ise küll pärit Alam-Saksamaalt ning ateljeeomanik Põhja-Norras ning nüüd ka Tartus, ei ole ta jäänud vaid omaenese fotode ja akvarellide tutvustajaks.
Kohvrigalerii idee seisneb talle kui kuraatorile saksa kaasaegses kunstis tuttavate professionaalsete tegijate loomingu Tartusse (või ka mujale Eestisse) toomises sõna otseses mõttes kohvris. Suuremate näituste toomiseks toetusraha otsimiseks kuluks liiga palju aega ja vaeva; vahepeal vananevad kuraatorid ja muutuvad olud. Enamasti teevad kunstnikud ju midagi väiksemas mõõdus, mis sõiduauto pagasiruumi mahub, ning lisaks on neil hulgaliselt tutvustavaid materjale, fotosid jms, mis eksponeerib nende suuremõõtmelisemat loomingut.
Muidugi leidub siinlugejate seas neid, kes väidavad teadvat, justkui maksaks rikas Saksa kultuurieksport kõik kinni ning Eestil polevat siinjuures mingit rahalist kaasvastutust. Tegelikult on kohver Saksa panuse piltlik näitaja; enamasti rajaneb näitus kuraatori ja institutsiooni initsiatiivil ja muidugi rahakotil.
Kümnes näitus kahe aasta jooksul pole ei tea mis palju, kuigi Saksamaalt Eestisse tuua polegi seda nii vähe. On olnud ka kaks näitust Eestist: Peeter Paasmäe fotod, plakatid ja trükised ?300 dpi? ning Epp-Maria Kokamäe akvarellid. Paar näitust on langenud ka Tartu ja tema sõpruslinna Lüneburgi kultuurisidemete arvele. Enamus on siiski kaetud olnud üsna laia Alam-(Põhja-)Saksamaa kunstiringkonnaga. Kuraator Hammerbecki ja esinejate isiklik kontakt ning eksponeerijate huvi Eestimaa ja Tartu vastu pole olnud siin sugugi vähema tähtsusega.
Mona Strehlow teab, mida teeb
Kuni novembri keskpaigani avatud Mona Strehlow (50) fotoinstallatsioon teemal ?Energiate kontsentratsioon? on vaid üks osa selle põneva kunstniku loomingust. Kui te oleksite vaid avamisel kuulnud selle autori põhjalikku selgitust, miks on sellised tantsija ja lendlevate taimeosiste kombinatsiooni sisaldavad fotokompositsioonid tehtud. Nendes seletustes oli põhjendatust niivõrd palju, et esmapilgul justkui igavtuttavad pildid said omaette sisu. See polnud mitte kirjalik-selgitav tekst pildi kõrval, vaid kunstniku selge visioon, miks peab Kieli balletitantsijannat võrdlema lõvilõugade lendseemnetega Jim Morrisoni muusika taustal.
Lisatud on fotod tema installatiivskulptuuridest mitmel Põhja-Saksamaa kunstifestivalil teemal ?Kunstiruum ? vesi?, kus oli näiteks telefonikabiin veel hõljuval parvel, on leidnud äramärkimist mitmel pool kunstiväljaannetes ning selle hüdrokommunikatiivse teema edasiarendused ka suurtes kunstikollektsioonides. Strehlow võiks näiteks olla arvestatav osaline meie Sagadi skulptuurisuvedelgi.
Tulles tagasi kohvrite ja galeriide juurde, tekib küsimus impordi ja ekspordi vahest meie kultuuris. Kas peaksime oma rahalisest kultuuripiskust toetama importi, et tekiks vastutasuks vähenegi eksport, või toetame miljoniga vaid eksporti, kus konkurentsi tingimustes vastatakse meile pariteetsel alusel kümnemiljonilise impordiga, millest osa maksame solidaarsusest ise kinni. Vabandage majandusliku võrdluse pärast, aga uskuge minu kogemust näituste vahetamise vallas, et kasulikum on enne anda ja pärast saada. Nagu pontoonsild Tartus, et kas on jäämineku ajal lahti või kinni.