Grammy auhinnad on USAs jälle muidugi elevust tekitanud, sest kõik sääl on praegu poliitika ja kultuurisõda. Ja tõesti, mingi pilguga vaadates võib Taylor Swifti („Midnights“, aasta parim album) ja Billie Eilishi („What was I made for?“, aasta parim laul) auhindamist näha tõesti jõulise poliitilise sammuna.

Swift on praegu paremäärmuslikel vandenõuteoreetikutel rõvedalt hambus niigi, nii oma nähtavuse-häälekusega kui ka eraeluga. Ta tõmbab nooremat generatsiooni valima – peaaegu nagu kandideeriks tema Donald Trumpi vastu. (Donald Trump armastab kõigile idiootseid ja nõmedaid hüüdnimesid anda, olen kindel, et talle endale sobiks inglise keeles Dumb-Donnie, mida võiks siis tõlkida Tobe-Donaldiks.) Eilishi lugu pärineb muidugi „skandaalsest“ Barbie-filmist, mis oma mingis mõttes naiivse või elementaarse feministliku (absurdi)huumoriga kümmekond aastat tagasi vast sääraseid kirgi poleks üles kütnudki, nüüd aga on aasta hittfilm kindlasti, kuigi palju Oscareid tõenäoliselt ei roobitse. Ja ajas terve hulga noori konservatiivseid mehi pöördesse, nii et nood põletasid Barbie-nukke ja halasid internetiväljal lumehelbekestena.

Kui lisada siia aasta salvestise auhinna pälvinud Miley Cyruse „Flowers“, mis pääliskaudsel pilgul pole miskit erilist – lahkuminekulugu, kus minategelane leiab, et ta oskab end ise lõpuks paremini armastada –, siis on tegu ilmselge kohutava feministliku ja woke-pillerkaariga.

USA paremäärmuslased muidugi nutavad, et kunstnikud ei peaks sekkuma asjadesse, millest nad midagi ei tea – nagu poliitika. Ja siis keksivad kõrvale, „aga meil on Ted Nugent ja Kid Rock“. Ja teil on Kanye West, s.t Ye, ärge unustage Yed!, kes on ütelnud, et Donald Trump on talle peaaegu nagu isa, ja oli koguni nii lahke, et pakkus Tobe-­Donniele võimaluse kandideerida oma asepresidendina – ülim kompliment ülimalt nartsissistilt!

Jaa, küsimus, kas Swift ja Eilish on siis tõesti aasta parimad, on tõenäoliselt õige, õiglane ja aus. Me teame, et igasugune auhinnapoliitika on poliitika, isegi kui selle taga on mingite esteetiliste standardite säädmise püüdlus. Püüe haarata enda kätte võimu, et öelda, milline on hää muusika-kunst-kirjandus, võib olla kantud muidugi siirast usust omaenese (oma sootsiumi/sõpruskonna) maitsemeele kõrgesse standardisse ja erilisse jumalikku positsiooni, aga nagu me inimestena mõistnud oleme: ei ole olemas parimat muusikat, parimat kirjandust! On ainult muusika ja kirjandus, millest me oma sõeladega tekitame tolle kultuuri­koorekihi.

Auhinnapoliitika võimumehhanism ei saa olla üllatus. Tabasin end juba väga noorena mõttelt, et näe, Astrid Lindgren ei pälvinud kunagi Nobeli kirjandusauhinda! See on sigadus, Rootsi akadeemikud võiksid oma silmad pääst häbeneda.

Alfred Nobel, kelles oli säärast dünamiitlikku energiat, mida minuski võiks olla, saigi muidugi aru, et esteetilisi kriteeriume on võimatu sääda eesmärgiks mingi kirjandusteose auhindamisel. Auhinna statuut rääkis midagi „inimkonna hüvanguks“ ja „idealistliku suundumusega“ kirjutamisest, siuksest humanistlikust püüdlusest, mille tõlgendusväli on ajaga muidugi muutunud. Nobeli kirjanduspreemia on tundunud vahel vägagi poliitiline: nt jälgivad nad nüüd väikeste ja löögi all olevate kultuuride/keelte esindatust, aga ka seda, et feministik maailmavaade saaks märgatud, et naisautoreid oleks meeste kõrval vähemasti samaväärselt. Lõpuks jõuti isegi selleni, et Bob Dylani kaudu tehti kummardus ka rock’n’roll-lüürikute ning biitnike poole. Liiga hilja, liiga vähe!

Säärane kõikumine on tinginud ka viperusi: näiteks Pablo Neruda pälvis 1950ndail Stalini preemia … ja siis ka Nobeli auhinna. Jah, Neruda on imeline poeet ja kindlasti suures plaanis ka humanist, aga tal on väga ebameeldivaid ideoloogilisi avaldusi, mis lääne mõttemallides kuidagi ometi idealismi sisse mahtusid …

Ühesõnaga. Igasugune auhindamine on poliitiline tegevus, võimumehhanism, ühiskondliku hierarhia ehitamine/lammutamine/taasloomine. Ka väiksemas skaalas: ütlen seda, olles istunud mitmes väga sõbralikus ja n-ö ideekeskses auhinnažüriis viimastel aegadelgi ning olles ka ise auhindu saanud (vahel teadlikuna sellest, et tunnustus on kompromiss ja et sõpru ega fänne ma sellega juurde ei võida). Ka pisikeses kultuuripildis on ikka mingit võimu, mingit eluruumi, mida jagada, mille pärast ja eest võidelda.

Kindlasti kuuluvad Grammy auhinnad praeguste kultuurisõdade juurde ning neil on woke-ilmapildis teatav mõjukus, aga …

Aga küsimus ongi selles, et kultuuripoliitikast sõltub elus suhteliselt vähe. Need, kes seostavad seda reaalpoliitikaga ja halavad kunstnike mõju(kuse) üle, ei mõtle sellele, et tegelikult tohiks isikukultusel üldse mingit mõjuruumi olla ehk just ainult kultuuriväljal, ja et nn reaalpoliitikute tehtud otsused teevad tuhat korda rohkem valu kui üks Taylor Swifti plaat, mis ei pruugi eriti meeldida (ka mina pole fänn).

USA neis osariikides, kus Donald Trumpi paika pandud kolme ülemkohtuniku abil hakkas ca poolteist aastat tagasi kehtima kas täielik või peaaegu täielik abordikeeld, on sestsaadik kokku arvatud ca 64 000 vägistamisjärgset rasedust.¹ 64 000 soovimatut, pääle pressitud last! Ainuüksi Texases jäi lapseootele 26 000 vägistatud naist (29,5 miljoni inimese kohta).

Mis siis on kohutavam, kas Barbie-filmi pehme feminism ja Swifti üleskutse noortele valima minna ja eelistada tervemõistuslikke poliitikuid, kes on nende poolt, või „suuri ideaale“ esindavad vanamehed, kes suruvad läbi midagi niisugust, et Margaret Atwoodi ulmeõudukad saavad me silme all tõeluseks?

Ahjaa, meeldetuletuseks: USA kõige populaarsem presidendikandidaat, seesama Trump, peab nüüd (juba teise süüdimõistva kohtuotsusega samas asjas) maksma 83,3 miljonit dollarit ajakirjanikule ja mitmete raamatute autorile E. Jean Carrollile (teame teda nt Hunter S. Thompsoni eluloo autorina) hüvitiseks laimamise eest.² Nimelt kuritarvitanud Trump Carrollit seksuaalselt 1990ndail ühe kaubamaja riietuskabiinis, pärast aga eitas seda ning süüdistas Carrollit valetamises. See tõi ühtlasi kaasa rünnakud Tobe-Donnie jüngritelt.

Kui me asetame nüüd kaaludele ühele poolele muusikaauhinnad, mis võivad tunduda kellelegi liiga woke, ning teisele poole vägistamised, millele eeskuju andnud endine ja võib-olla tulevane president ise ning mille ohvrid ei tohi rasedaks jäämise korral teha aborti … Mis mäng see on? Mis mäng see kultuurisõdade mäng täpselt on? Ja kelle kasuks?

1 Tanya Lewis, 64,000 Pregnancies Caused by Rape Have Occurred in States with a Total Abortion Ban, New Study Estimates. – Scientific American 25. I 2024. https://www.scientificamerican.com/article/64-000-pregnancies-caused-by-rape-have-occurred-in-states-with-a-total-abortion-ban-new-study-estimates/

2 Vt nt Lauren del Valle, Jeremy Herb, Kara Scannell, Dan Berman ja Elise Hammond, Jury finds Trump must pay $83.3 million to E. Jean Carroll. – CNN Politics 26. I 2024. https://edition.cnn.com/politics/live-news/trump-trial-e-jean-carroll-01-26-24/index.html