Mängufilm „Suburra. Valu, veri ja võimuvõitlus“ („Suburra“, Itaalia-Prantsusmaa 2015, 130 min), režissöör Stefano Sollima, stsenaristid Sandro Petraglia, Stefano Rulli, Giancarlo de Cataldo ja Carlo Bonini, operaator Paolo Carnera, helilooja Pasquale Catalano. Põhineb Giancarlo de Cataldo ja Carlo Bonini samanimelisel romaanil. Osades Pierfrancesco Favino, Greta Scarano, Elio Germano, Giulia Gorietti, Claudio Almendola jt.

Kui suvisel Napoli lennul pahaaimamatult Lonely Planeti reisijuhti sirvisin, tõmbas miski raamatus ka mu kõrval istuva naisterahva tähelepanu. Emotsionaalne itaallanna lajatas oma käe üle kahe lehe laiuvale maffiale pühendatud peatükile ja teatas pisut konarlikus, ent enesekindlas inglise keeles, et see on jama, minevik ja ülepaisutatud. Krimipõneviku „Suburra. valu, veri ja võimuvõitlus“ tegevus leiab küll aset Napoli lärmakatest tänavatest pisut üle 200 kilomeetri kaugemal asuva Rooma kõrgklassi pidude neoontuledes, ent see ei muuda pilti, mille maalib film kaasaegsest Itaaliast: see on armutu, jõhker ja moraalselt laostunud.

Itaalia juurtega gangsteri kuvandiloomes on filmikunsti roll olnud ilmselt palju suurem kui ühelgi teisel meediakanalil – ning seda suuresti USA filmide ja televisiooni tõttu. Keeluseaduse aeg tõi publiku ette hulga itaalia immigrantidest mafioososid eesotsas Edward G. Robinsoni Väikese Caesari ja Paul Muni Arminäoga.¹ Päriselt elanud või välja mõeldud ikoonide nimistus seisavad Al Capone, Vito Corleone ja Tony Soprano globaalsete kuulsuste reas. Kõigi maffiafilmide tipp, „Ristiisa“ triloogia,² on selle maailma omamoodi entsüklopeedia, kus rulluvad lahti organiseeritud kuritegevuse taust, struktuur ja rituaalid. Tänaseks on allilm muidugi tublisti teisenenud nii seal- kui siinpool ookeani. Turistina Itaalias ringi jalutades jääb see kõik lihtsalt kinos nähtud meelelahutuseks, kuid ajakirjanik Roberto Saviano on oma Camorra sündikaadist rääkivas raamatus „Gomorra“ aga ilmekalt näidanud, kuivõrd tihedalt on maffia igal tasandil seotud Itaalia igapäevaeluga. Matteo Garrone auhinnatud ekraniseering³ kandis trööstitu pildi veelgi laiema publikuni ning 2014. aastast jookseb teleekraanidel seriaal, mis laiendab selle kuritegeliku maailma tegemiste tuntust veelgi.⁴

Tele-„Gomorra“ peamine lavastaja Stefano Sollima, kes on töötanud viimase kümnendi jooksul mitmete krimisarjadega, on olnud „Suburras“ veelgi elulähedasem, märkinud sündmused konkreetsete kuupäevadega 2011. aastast. Tegevus toimub justkui piibli suurele veeuputusele eelnenud seitsme päeva jooksul, mil Itaalia maadles korraga nii poliitilise juhi (peaministri) kui ka hingekarjase (paavsti) taandumisega ametist. Sel kaootilisel ajahetkel rulluvad lahti läbirääkimised suure kinnisvaraarenduse ehk Itaalia Las Vegase heakskiitmise ümber parlamendis ning kümnete tegelaste järkjärguline mässitus üha brutaalsemasse korruptiivsesse protsessi. Kuigi film ei tugine otseselt tõsielusündmustele, on süüdistavad viited enam kui otsekohesed. Sollima kujutab „Suburras“ sisuliselt sama, mida Andrei Zvjagintsev on suurepärases „Leviaatanis“⁵ teinud veelgi veenvamalt Venemaa näitel: korrumpeerunud poliitikud ja moraalselt mõranenud kirik pole kuritegeliku allilmaga mitte ainult sina peal, vaid igati soojades suhetes.

Itaalias ehk viimastel aastatel valminud parimas filmis „Kohutav ilu“⁶ näeb Rooma ajatut ilu ning ajalikku dekadentsi, kultuurikihtide keskel suplevate inimeste hingelist mandumist ja eetilist laostumist. Seda on nimetanud mitmed Berlusconi Itaalia mandumise portreeks, kuid kogu kriitilisuse juures toimib film suuresti abstraktsemal filosoofilisel ja eksistentsiaalsel tasandil. Ilulemise ja keerutamise asemel – või õigemini ühtaegu sellega, kui arvestada filmi sageli kaunist ja stiilset pildikeelt – virutab „Suburra“ vaatajale pikemalt mõtlemata otse vastu vahtimist. Otsuste ja kokkusattumiste tagajärg pole siin sisekaemuslik ja intellektuaalne, vaid tabab tegelasi välguna, füüsiliselt ja julmalt. Kui tõusev parlamendisaadik Filippo Malgradi (Pierfrancesco Favino) lubab narko-trip’il alaealisel prostituudil üledoosi surra, lükkab ta käima ahelreaktsiooni, mille käigus kogunevatest laipadest on filmis vahest enam ainult elektroonikaansambli M83 lugusid.

„Suburra“ audiovisuaalne keel vallutab seejuures kõik meeled: eepiline muusika ja ülistiliseeritud kaameratöö saadavad nii peostseene, tulevahetusi kui ka narkoreise. Ülev vastandub jäledaga ning kõrvuti avanevad rikaste hõlbuelu ning ööpimeduses korda saadetud koledused. Üks mõjusamaid paralleelmontaaže on nägusa neitsiku jalgade vahele upituva Filippo käe vaheldumine kurjategijate teele jäänud maaomaniku lömaks pekstud näppudega. Nimetute tegelaste koristamine teelt on muidugi alles algus ning üsna kiirelt saab selgeks, et mitte keegi filmi rohketest karakteritest ei või tunda end turvaliselt. See on „Troonide mäng“⁷ XXI sajandi Itaalias, kus inimelu ei maksa sentigi. Kahjuks ilmneb siin aga ka „Suburra“ nõrkus vaataja emotsionaalsel ja moraalsel haaramisel. Peaaegu kõik ekraanile astuvad tegelased on sedavõrd jäledad jätised, et pole kellegi käekäigule kaasa tunda. Sollima loodud pilt on kompromissitu ja küüniline. „See oli Rooma,“ kõlab filmis üks tõdemus mõrvatud mehe saatuse kohta, viidates laiemale taustsüsteemi ussitamisele. „Suburra“ tegevus kulgebki sedavõrd võikas vägivallaahelas, et lõputiitriteks kaob soov lavastajale vastu vaielda – ehk oleks uus veeuputus neile tegelastele kohane saatus. Iseasi, mida on sellest õppida.

Pisut põnevam on see, mida „Suburra“ räägib allilma struktuuri kohta. Siin on rohkelt juttu isadest ja poegadest, generatsioonidest ja traditsioonidest. „Ristiisa“ ja isegi „Gomorra“ krimimaailmas kehtivad vägivallale vaatamata oma äraspidised reeglid, tavad ja isegi au. „Suburras“ domineerivad üksnes ahnus, ego ning võim võimu pärast. Truudus on siin üürike ja armastus lihalik. Eakas ja austatud vahemees Samurai (Claudio Amendola) sümboliseerib selles kaootilises maailmas korda ja järjepidevust, noored maffiaperekondade ninamehed seevastu üksnes kontrollimatut testosterooni. Kas „Suburra“ pääseb seejuures žanrifilmi kohati liigtuttavlikest piiridest? Ei. Kerge on tekkima mõte, et pisut avarama sarjana toimiks see kõik intellektuaalselt põnevamaltki, mistõttu pole ime, et seriaal on juba töös. Materjali Itaalia igatahes pakub, nagu Sollima on intervjuudes ka rõhutanud, viidates kuhjuvatele skandaalidele ning uute korruptsiooniskeemide ilmsikstulekule.

„Me ei kõigu kuristiku äärel,“ jääb kõlama veel üks vastu rinda taguv väide filmist. Selle kõrvale sobib hästi Economisti selle aasta juulinumbri meeldejääv kaanekujundus, kus Itaalia lipuvärvides buss kirjaga „banca“ on tagaratastega kaugel üle kaljulõhe ääre. Majandusajakirjanduse lipulaev pidas küll silmas üksnes pangandussektorit, ent „Suburra“ näitab kõigi ühiskonna sfääride seotust Itaalia moraalses kollapsis ning nutab selle pärast krokodillipisaraid. On kõik päriselt nii halvasti või mitte, „Suburra“ toimib igal juhul veenva ja mõjusa süüdistusena eliidile, kes kisub riiki oma isekusega põhja poole.

1 „Little Caesar“, Mervyn LeRoy, 1931; „Scarface“, Howard Hawks, Richard Rosson, 1932.

2 „The Godfather“, Francis Coppola, 1972; „The Godfather: Part II“, Francis Coppola, 1974; „The Godfather: Part III“, Francis Coppola, 1990.

3 „Gomorra“, Matteo Garrone, 2008.

4 „Gomorra – La Serie“, 2014 – .

5 „Левиафан“, Andrei Zvjagintsev, 2014.

6 „La grande bellezza“, Paolo Sorrentino, 2013.

7 „Game of Thrones“, 2011 – .