Ameerika kirjaniku Delia Owensi romaani „Kus laulavad langustid“ kaanetutvustuses viidatakse surnukehale ja sellega seonduvale mõrvamüsteeriumile. Kriminullina teos muidugi ka algab. Potentsiaalne süüdlane, paduratüdruk Kya teab loodusest kõike, aga pooltki mitte nii palju inimestest. Raamatus lauldaksegi ülistuslaulu loodusele, mitte inimesele. Minule kui krimikirjandusest ja põnevikest kaarega mööda jalutanud lugejale oli väga meelepärane jõuda müsteeriumi lahenduseni mööda looduskirjanduse rada.
Ikka veel raamatumüügiedetabelite tipus trooniv New York Timesi menuk „Kus laulavad langustid“ on lugejate südame võitnud just eelkõige lummavate looduskirjeldustega. Kaastunnet äratab muidugi ka vaeslapse kujunemislugu: kannatusrohkest lapsepõlvest ja ühiskonna ebasoosingust jõuab ta ime läbi tunnustuse ja unelmate printsini. Mõrvas ning selle uurimises midagi sherlockholmeslikult põnevat pole. Kuigi Owens kruvib eri žanride põimimisega pinget, püsib loodusteadlasest kirjaniku fookus eelkõige looduse ja inimese suhetel. Milline on üldse keskkonna roll inimese kujunemisel? Kas metsikus looduses ellujääja lähtub Darwinist või Baldwinist?* Kas sugu on ellujäämisel määrava tähtsusega?
1950ndate Põhja-Carolina padur, karm rannikumaastik, on heidikute pelgupaik, kus inimesed on olnud sunnitud kõigele vaatamata ellu jääma. Seitsmeaastaselt vaeslapseks jäänud Kya mitte ainult ei pea üksi üles kasvama, üksi hakkama saama, vaid ka üksindusest jagu saama. Lähikonna Barkley Cove’i linnas heidikuid ei sallita ning Kya saab loota ainult iseendale. Väiksest peale õppis ta ema kõrval toitu hankima ja süüa tegema, haavu tohterdama – tüdruk hoiab looduse abiga endal hinge sees. Ema tagasiootamise südamevalu paotab laps liiva sisse, maapind püüab hingevalus keha alati kinni: „Kya vajutas peopesa hingavale, märjale maapinnale ning padurast sai tema ema“ (lk 42). Esimese asjana õpib tüdruk uuelt emalt, kuidas põgeneda isa eest, et põgeneda edaspidi samamoodi meeste ehk isaste eest. Põgenemine ei garanteeri siiski ellujäämist. Vägivaldse lapsepõlve tõttu ei suuda Kya isegi toiduks kalu püüda, aga üsna pea õpib ta, et ellujäämine nõuab ohvreid.
Linnast märjale tühermaale naljalt ei tulda, padurat hoiavad Barkley Cove’i küljes kinni ainult mõned seaduseniidid. Hoolekandeasutuse töötajad püüavad Kyat korduvalt tabada, kuid lootusetult. Siiski, üheks päevaks meelitavad nad plika kanakondiga kooli, aga sellesse lõksu teist korda saaki enam ei püüa. Nii nagu Mowgli õppis lõpuks lugema, teeb seda ka Kya, aabitsa asemikuks loodusteaduslikud raamatud. Kõik, mida ta oli looduses vaadelnud ja märganud, saab mõtte ja tähenduse – looduslapsest saab tänu lugemisoskusele loodusteadlane. Metslase eduka karjääri tõttu hakkab isegi linnakodanikke nende südametunnistus piinama ning Kya võetakse mõrvakahtlustusest hoolimata omaks. Üksindusest see naine päris jagu ei saa, kuid vähemalt pikapeale saab ta aru, et armastus, naise ja mehe suhe, on midagi ilusamat kui paduraliikide paarituskombestik.
Pärisema peamine õpetus, mis Kyale ikka ja jälle meenub, on see, et naised peavad hoidma kokku, naised vajavad üksteist, naised ei kao su ümbert kuhugi. Ometigi on Kya ümbritsetud ainult meestest. Romaani meestele on padur koht, kust hankida toitu või teha lõbusõite. Sirguv naine seevastu kasvab paduraga kokku, tunnetab seda. Mees võtab looduselt, naine hoiab loodust. Naine hoiab loodusega kokku. Emakeselt looduselt õpitud käitumis- ja ellujäämisstrateegiat järgib ka Kya, looduse osake. Isased peavad enne paaritumist emaseid tükk aega veenma, kui aga emane palvetajaritsikas või jaanimardikas teab, kuidas armukestega käituda, siis Kya kipub vastassugupoolde kiinduma. Loodus on teda alati varjanud, kaitsnud ja lohutanud – mimikri abil jääb ellu. Isegi kohtusaalis, süüdistatuna endise armastatu mõrvas, teab Kya kindlalt, et vangi ta ei lähe. Kus seda enne nähtud, et looduses mõni isend kellelegi vahele jääb ja vastutust kandma peab?
Kohtuprotsessi kirjeldus on pikk ja detailne. Selle venimise ajal hakkan lugejana end tundma palju piiratumalt, kuna poeetiliste looduskirjelduste asemel on tuim bürokraatiakeel. Juba tahaks tagasi vabadusse. Kuidas üldse inimesed looduse üle kohut mõistma peaksid? Loodus seletab oma rüpes toimuvaid mõrvu loodusliku valikuga – kas loodusliku valiku järgi käituv inimene on inimeste seas süüdlane või süüdimatu? Linnas peetakse Kyat metsikuks rebaseemaks, hundiks, ahvi ja inimese vahepealseks lüliks, looduses on ta aga kõike muud kui metsik, ikkagi inimene. Kui Kya olnuks poiss, kas ta oleks looduses ellu jäänud ja looduses ema näinud või linna isa otsima läinud? Millised järeldused oleks ta teinud emaste kohta, kui need pärast paaritumist isase ära söövad? Owens ei anna teaduslikule või tunnetuslikule hinnangut, ei vabanda ega õigusta Kya käitumist, pigem ärgitab mõtlema ja küsima, kuidas inimene looduses ja kultuuris kohastub ning kas keskkonna hoidmine tähendab ka automaatselt ümbritsevate inimeste hoidmist?
Viimasel ajal on loodusest kirjutamine tugevasti kaldu hävingu ja kaose poole, puutumatut loodust selle ürgses mahlakuses leiab kirjanduses üha vähem. Delia Owensi romaani liigirohke padur on samuti hävinguohus, sest kuivendamise korral saaks rannikule rajada hulgaliselt luksushotelle. Linn läheb järjest moodsamaks ja elu seal mitu korda kallimaks, aga padur jääb õnneks alles tänu sellele, et Kyast on saanud maaomanik. Kus siis ikkagi laulavad langustid? Metsikute olenditega asustatud padura äärealadel, kaugustes, kuhu lähevad ainult julged! Selle raamatu jälgedes tuleks nüüd uuesti ette võtta kunagi krimižanri tõttu pooleli jäänud Peter Høegi „Preili Smilla lumetaju“. Veel üks „naine+loodus+mõrv“ kooslus.
* Charles Darwini evolutsiooniteooria lähtekoht on looduslik valik, James Mark Baldwini teooria oma õpitud käitumine.
