Filmitegijad Edina Csüllög ja Anti Naulainen räägivad soome-ugri filmifestivalist ja Handimaal filmiõpitubade korraldamisest. Jutuks tulevad ka tarbimisharjumused ning nende tõttu kannatav loodus- ja elukeskkond.

Kuidas soome-ugri filmifestival (FUFF) alguse sai?

Edina Csüllög: Korraldasin kümme aastat Tartus Ungari filmipäevi, ent tasapisi hakkas asi ära vajuma, samuti jäi ungarlaste kogukond siin väiksemaks. Siis kolisin Lõuna-Eestisse Meremäele. Kohtusin Kristiina Remmeliga, kes oli just saanud oma käsutusse kinotehnikat ning plaanis sealkandis kino avada. Niiviisi hakkas meil üheskoos arenema mõte korraldada soome-ugri filmifestival. Sattunud Tsiistre linamuuseumi, nägin, et see ongi õige koht selliseks ettevõtmiseks – väga hubane ja otse looduse keskel. Esimene FUFF toimus 2014. aastal.

Olen algusest peale mõelnud, et festival peab toimuma looduses, kuna soome-ugri rahvad on sellega väga seotud. Samuti on idee olla kogu aeg koos – siis ei saa vahepeal linna peale ära kaduda, vaid peab teistega suhtlema. Näiteks Venemaalt tulnud osavõtjad kipuvad tihtipeale omaette hoidma ning teistega vähem läbi käima. Meil on koos rahvusvaheline seltskond ja filmitöötubades lihtsalt peab üksteisega rääkima.

Anti Naulainen: Sellest tekibki teistsugune energia. Kõik on ühte koondatud, samuti annab keskkond palju juurde. Väikerahvastel on kontakt loodusega paremini säilinud ning see on meile tähtis, eriti vaadates sinnapoole, kuhu me liigume. Vanamoodi edasi ei saa, ressursid hakkavad otsa saama. Seega tuleb otsida selliseid alternatiive, mis ei hävita keskkonda ja elupaika.

Kuhu on festival praeguseks jõudnud?

Csüllög: Tänavune VII soome-ugri filmifestival toimub 30. juulist 1. augustini Sänna kultuurimõisas. Kuigi festivali sisu on kogu aeg olnud enam-vähem sama, näib, et oleme nüüd hakanud kasvama. Need, kes on varem käinud, tahavad uuesti tagasi tulla. Minu ettekujutuses võiks FUFF olla üks korralik rahvusvaheline festival, mis tooks ka Eestile tuntust.

Rahaliselt on muidugi keeruline kõike käigus hoida. Meid toetavad hõimurahvaste programm, kultuurkapital, kultuuriministeerium, haridus- ja teadusministeerium, Eesti Filmi Instituut ja Integratsiooni Sihtasutus. PRIA fond Piiriveere Liider andis hiljuti toetust filmitehnika soetamiseks. Ungari suursaatkond ja Ungari instituut aitavad sealseid filmitegijaid siia tuua. Väga suur osa on vabatahtlikel – FUFFi korraldamine ongi sada protsenti vabatahtlik. Ühtlasi on paratamatuid väljaminekuid. Näiteks oleme alati Venemaalt kutsunud soomeugrilasi, aga nende osalus eeldab viisasid ja sõidupileteid.

Naulainen: Aastatega on tekkinud kontaktid, sündinud uued projektid ja ideed, moodustunud uued tiimid. FUFF mõjub inspireerivalt. Oleks kahju, kui festivali areng pidurduks või see üldse kaoks.

Ilmselt olete kõige õigemad inimesed vastama küsimusele: kas on midagi, mis iseloomustab soome-ugri filmi üldiselt?

Csüllög: Mindki on sama küsimus juba mitu aastat huvitanud. Samamoodi võib küsida: mis on soome-ugri kirjandus? Kas Jaan Kross on soome-ugri kirjanik või lihtsalt kirjanik? Kindlasti on soome-ugri filmis oma osa loodusel või omapärasel maailmanägemisel, mis on ilmselt seotud keelega, aga ausalt öeldes ega ma täpselt teagi.

Naulainen: Ma arvan samamoodi: seesama loodusetunnetus ja soomeugrilik maailmanägemine. Kindlasti on soome-ugri film aeglasem, mõtlikum … Kohe on ikkagi keeruline ammendavalt vastata, kuna näiteks Soome ja Ungari film on teineteisest üsna erinevad.

Csüllög: Põhimõtteliselt on nende puhul tegemist ikkagi Euroopa filmikunstiga. Kui meil ühel aastal oli FUFFil väga hea saami lühifilmide programm, siis kõik need filmid olid seotud mingisuguse müsteeriumiga. Samamoodi oli ka Handimaa filmilaagris laste tehtud filmides pidevalt sees kohtumine tundmatu, seletamatu jõuga. Võib-olla see just iseloomustabki soome-ugri filmi.

Räägime Handimaast lähemalt. Külastasite eelmise aasta suve lõpus Handi-Mansimaa Kazõmi piirkonda ja Surguti rajooni, et korraldada handi noortele filmilaager ning külastada „Hatlie“ (handi keeles „Päike“) konverentsi. Mis üldse ärgitas teid nii pikka rännakut ette võtma?

Csüllög: Oleme FUFFi kõrval pidevalt teinud ka filmikoolitusi. Algul planeerisime minna Udmurtiasse, ent ei saanud, mistõttu hakkasime koolituslaagreid tegema Eestis – esimene oligi udmurtidele, teine maridele, kolmas oli karjala-seto laager. Eestis on laagreid teha küll vahva, kuid osaleda saab neis vähem inimesi. Neil soomeugrilastel, kelleni soovime koolitustega jõuda, pole viisat ega vahel passigi, rahast rääkimata. Nii et Handimaale minek oli ikka väga oluline projekt. Koos Tania Alybina ja Antiga valmistasime seda aasta aega ette. Sõidust võtsid pikemat või lühemat aega osa peale meie kolme veel Liis Nimik, Tõnu Kilusk, Laura Kõiv ning noor handi näitleja Oleg Tarlin.

Naulainen: 2017. aastal korraldasime Karjalas anima- ja lühifilmide töötoa ning 2018. aastal oli enne Handimaa reisi animategemine Siberi eesti külades. Meid kutsutakse juba paljudesse kohtadesse. Handimaale mineku peale olime mõelnud neli aastat, aga nüüd jõudsime tegudeni. Me ei otsusta kunagi konkreetselt, kuhu läheme ega hakka seejärel aktiivselt planeerima. Mõtleme lihtsalt, et sinna peaks minema, ja peagi ilmuvad välja inimesed, kes meid aitavad ja juhatavad.

Kazõmis võeti meid hästi vastu, pakuti põhjapõdralihasuppi ja kalarasva, viidi muuseumidesse. Seal on kakskümmend aastat järjest igal suvel vanas põhja­põdrakasvatajate laagripaigas toimunud lastelaagrid. Lapsed õpivad seal näiteks handi keelt, karupeiete tavandilaule ja teevad lavastusi.

Csüllög: Laagrilapsi oli kakskümmend viis, nooremad kaheksa- kuni kümneaastased. Nad kõik olid handi juurtega, osa neist rasketest peredest – kas on isa või ema surnud, vanemad joodikud või muud põhjused. Kohapeal juhendasid lapsi kolm noort näitlejat Hantõ-Mansiiski teatrist.

Kuidas teil filmid välja tulid?

Csüllög: Osa neist olid väga head – just minu ettekujutuse järgi, missugune peab lühifilm olema. Tegijad olid väga vaimustunud kõigest, mis puudutab mängu, lugu, kostüüme ja atribuutikat. Tehniline pool jäi seetõttu küll natuke tagaplaanile. Teadsime algusest peale, et meie eesmärk pole koolitada professionaale, vaid et nad saaksid innustust, et võimaluse korral edasi tegeleda. Kui oleme sõpradeks saanud, võivad nad alati, kui vaja, meie poole pöörduda. Et neil oleks edaspidises elus mingi uks, mingi võimalus juures.

Naulainen: Kui arvestame, et noored tegid oma elu esimest filmi, siis läks tõesti väga hästi. Handid olid meid eelnevalt hoiatanud, et kuna nad ei ole eurooplased, õpitakse aeglaselt ning neile peab pikemalt selgitama. Tegelikult haarasid lapsed kõike lennult. Nad olid ka varasemates laagrites palju teatriga tegelenud. Lugude jutustamise traditsioon on seal hästi tugev. Õhtul lõkke ümbergi räägiti lugusid. Samuti on nad ise palju lavastanud ja mänginud, teinud humoorikaid etüüde ja sketše. Filmi­tegemiseks vajalik alus oli neil olemas.

Meie eesmärk oli eelkõige näidata, et on võimalik teha filme ka handi keeles. Alguses rõhusime handi traditsioonile üsna vähe, aga laagri keskkond ja õhustik aitasid kohalikule temaatikale paratamatult kaasa. Isegi kui filmides lõid aeg-ajalt välja uuema aja õudusfilmide ja Youtube’i teemad, kumasid isegi neist arhetüüpsed handi lood. Filmides väga palju dialoogi polnudki, vahest paar lauset, nii et sellega said lapsed handi keeles hakkama või aitasid neid noored handi keelt oskavad näitlejad. Mõned filmid tehti ka vene keeles.

Csüllög: Kõik tulid filmitegemisega kaasa. Laagri juht hakkas kohe väntama dokfilmi handi traditsioonilisest leivaahjust. Tööd tundev köögitädi ehitas laagriplatsile ahju, samal ajal võeti kõik üles. Leppisime kokku, et kui materjal lõpuks montaaži läheb, aitame nõuga.

Naulainen: Töötubades õpime alati ka ise, kuidas edaspidi paremini teha. Samuti avardab maailmapilti soome-ugri rahvaste ja nende eluolu nägemine. Küsimus, kes kellelt rohkem õpib, polegi tähtis – see on vastastikune protsess.

Mullusel FUFFil nägime paari Olga Kornijenko handi-mansi teemalist filmi – „Karupeied“ („Медвежьи игрища“) ja „Kevad Treskoljes“ („Весна в Тресколье“). Missugune on omakeelse mängufilmi olukord?

Csüllög: Tõenäoliselt need noored tegidki esimesed handikeelsed mängufilmid. Kui igal aastal järjekindlalt saata üks filmimeeskond Handimaale õpetama, siis olen kindel, et varsti kerkib sealt esile režissöör, kes juba ise midagi teeb. Laagris oli üks Maša-nimeline tüdruk, kes on mänginud ka Anne Türnpu mullu lavastatud „Tütrekeses“. Nägin, et tal on soont sellele ametile – temast võiks saada režissöör.

Kahjuks sel aastal ei pääse COVID-19 tõttu noored handi näitlejad FUFFile. Meil endil on kavas minna uuesti Handimaale.

Olete filmiõpitubasid teinud ka eesti noortele. Kuidas võrdlete handi ja eesti noori?

Csüllög: Mind hämmastab, kui palju eesti noored mobiiltelefoniga mängivad. Nad ei suuda telefoni käest panna, ei suuda keskenduda. Ma isegi ei püüa enam poole tunniga filmi teoreetilist osa tutvustada, vaid lasen nad kohe välja grupitööd tegema, sest muidu nad vaataksid ainult oma telefoni. Aga Handimaal ei olnud moblasid ega õieti levigi. Lapsed mängisid, karjusid-kargasid, hästi palju mängiti palli. Aitasid tuld hoida, süüa teha, sauna kütta, vett tuua. Eestis olen kogenud, et kui grupis on palju ühevanuseid, näiteks vanuses 12–14, ning üks liider ütleb, et nüüd ta ei viitsi enam midagi teha, siis selle peale teisedki nakatuvad „ma-ei-viitsiga“. Handi laagris olid koos eri vanused – sellist teemat, et „ma ei viitsi, ma ei taha, ma ei saa“ ei tekkinud.

Naulainen: Vanemad lapsed hoolitsesid väiksemate eest. See võib tulla kollektiivsusest – handid on ju traditsiooniliselt elanud suurperedes. Tundus küll, et nende elu on märksa kollektiivsem kui Eestis.

Handi-mansi autonoomne ringkond on naftarikas ning seepärast Venemaa Föderatsioonile majanduslikult tähtis. Kuidas nafta looduse ja kohalike elanikega läbi saab?

Csüllög: Meid viidi reisil ühte piiratud ligipääsuga tsooni. Mees, kelle juurde läksime, küttis meile sauna. Mina tahtsin sauna kõrval olevasse suurde järve hüpata, ent tema keelas ära. Arvasin esiti, et see on kohalike püha järv ja sellest ka ujumiskeeld. Tegelikult oli kaks aastat tagasi õlipumba rikkimineku tõttu nafta reostanud elukeskkonda sedavõrd palju, et põhjapõdrad ei saanud enam järvest juua, inimesed vett võtta ega kala püüda. Ja kõikjal on kuulda kaugete õlipumpade häält.

See on rusuv. Alguses arvasin, et olen paradiisis – tegelikult ongi see koht, kus nad elavad, ju paradiis. Ent peagi sain aru, et olen põrgus. Leidsin, et ainus viis põrgust välja tulla on rääkida oma kogemusest. See pole kaugeltki ainult hantide probleem – see on meie, inimkonna probleem, mille taga on ahnus. Aga kas kõike, mida tahame, ongi vaja? Siin on igaühele mõtlemise koht: mille või kelle arvel me elame? Keskkond ja sellest lähtuv tegevus hoiab keelt ja traditsioonilist kultuuri. Kui keskkond koos vastavate tegevus­viisidega kaob, kaob kõik muu samuti.

Handimaal seda kõike kogedes hakkasin mõtlema, et elan küll ilusas kohas Lõuna-Eesti metsade keskel, aga ühel päeval kodukandis jalutades nägin korraga, kui palju on siingi metsa maha võetud. Võinuksin seda varemgi näha, aga kuna elan siin, siis ohutuled kohe ei süttinud. Kui keegi tooks ühtäkki prügikastid minu hoovi ning ütleks, et pean nüüd elama prügi sees, oleksin väga kuri. Hantide seas nägimegi niisugust üldist viha või käegalöömist. Sest tõesti – mida sa teed?! Ei saa õlipumpasid maast välja kiskuda ega neid ära viia. Soovisin koguni, et meil nafta üldse otsa saaks. Vähemalt need rahvad saaksid siis täiesti segamatult elada.

Pärast sõitu pole möödunud ühtegi päeva, kui ma poleks sellele mõelnud. Väga hea, et mind pandi sellisesse olukorda!

Kas põliselanikud saavad neist probleemidest rääkida?

Csüllög: Kui endal lapsi ei ole, siis võib küll oma eluga riskida, vastasel korral eriti ei soovita. Meid üllatas, et „Hatlie“ konverentsil, kus pärast lastelaagrit osalesime, hakkasid kõik rääkima just samadest probleemidest – keda on pekstud, kes on tapetud ja nii edasi. Tundus, et neil oli vaja oma muret jagada.

Naulainen: Konverentsil anti inimestele päris palju sõna. Näiteks turismiteemaliste ettekannete arutusel käidi välja idee kuulutada välja alkoholivaba piirkond, kuhu ka turistid ei tohi alkoholi kaasa tuua. Räägiti sellestki, et hoolimata kokkulepetest mingisse piirkonda uusi ehitisi mitte rajada, on ikkagi ehitatud, aga on selgusetu, kes ehitab ja kelle loal. Eks need rääkijad olid ka vanad inimesed, kes ei saanud enam vait olla.

Csüllög: Jutuks tuli ka, et koolis ei õpetata handi keelt ega anta pärandkultuuri noortele edasi. Seega oodati koolilt seda, mida eelkõige peaksid tegema vanemad ja vanavanemad.

Kui ollakse sündinud oma rahva esindajana, siis on suur vastutus olla see, kes sa oled. Meid soomeugrilasi ei ole siin ilmas just kuigi palju. Iga kultuur kätkeb endas mingit saladust, mis on ainult selle kultuuri oma ning mis väärib hoidmist.

Naulainen: Kui kaob eluslooduse liik, kaob midagi maailmast. Samamoodi: kui kaob rahvas, kultuur ja keel, kaob sellega mingi mõtlemisviis ja maailmanägemine. Jõuame jälle küsimuseni, kas väärtustada oma rahvust või häbeneda seda ja üritada sulanduda suuremasse. Meie filmitöötubade tagamõte on samuti väärtustada omakeelset filmi ja loomingut. Ka film ja kinokunst on kultuuririkkuse hoidmise vahendid.

Siberi põlisrahvaste olukord on niisiis vaid osa märksa suuremast pildist.

Csüllög: Tõepoolest. Ainult Venemaad süüdistada oleks liiga lihtne. Pigem küsiksin iseendalt, miks ma tahan osta endale veel üht näokreemi, et mul oleks vähem kortse. Suures ostukeskuses tõmbab kõik seal leiduv ka mind endaga kaasa, eriti kui käin seal kuus korra või kaks. Aga Handimaal nähtu tekitas minus nii suure tõrke, koguni õudustunde, et ma ei tahagi enam midagi osta. Ühtäkki sain aru, et see kõik on nii näiline ja ebaoluline.

Handimaal elasime ühe väga hinnatud meistri juures, kes teenib oma käsitööga korralikult. Tal poleks probleemi ükskõik mida poest osta. Ometi tema abikaasa ja sugulane õmblevad ise endale vajalikud rõivad ning kannavadki pidevalt oma kolme riideeset. Ma ei ütle, et me kõik peame nii elama, ent siiski on meil kapis tavaliselt rohkem kui kolm rõivatükki. Samamoodi kasutavad nad söömiseks ühekordseid plasttaldrikuid, mille pärast ilusasti puhtaks pesevad ning järgmisel söögikorral uuesti välja võtavad. Asi pole üldse selles, et neil ei ole raha osta tavalisi nõusid – nad lihtsalt ei vajanud neid.

Naulainen: Teisalt ka needsamad inimesed ei ela küünlavalgel ega sõida põhja­põdraga, vaid Buraniga, kasutavad paadimootoreid ja elektrigeneraatoreid. Moodne elu- ja mõtteviis tungib nendegi ellu.

Csüllög: Igaühel võiks tekkida mõistmine, et „minu eluviisi ja tegevuse pärast peame veel naftat puurima“. See mõtteseos ei teki kuigi kergelt. Siin Euroopas on meie mõtlemine ja eluviis üles ehitatud ostmisele. Vaadates televiisorist ilusat pilti tahame isegi elada selles läikivas maailmas. Olukord paraneb ainult siis, kui igaüks ise otsustab muuta oma käitumist.

Naulainen: Mul on veidi naiivne lootus, et midagi siiski maailmas muutub. Tehakse suuri tegusid – võtame näiteks kas või maailma koristamise aktsiooni. Mõtteviisi muutmine on tõepoolest oluline. Kui endale teadvustatakse midagi, muutub ka käitumismuster. Võib-olla noorte seas pööre juba toimubki ja terved põlvkonnad hakkavad kujundama oma harjumusi ja soove. Võib-olla muutub seeläbi ka maailm.