Saanud minult ametikõrgenduse jaamaülemaks, tuleb raudteelase asjalikku näkku naeruvine. Ta haarab mu kohvri ja juhatab mind õigesse paika, kuhu jääb seisma esimese klassi vagun. Surun ta kätt. Kommen sie wieder! lausub raudteelane lahkudes.
Jään üksi perroonile. Rongi tulekuni on veel kuus minutit. Õhtu hämardub. Valgustus süttib. Näen – keegi seisab perroonilambi valgussõõris minust paarikümne sammu kaugusel. Mees on pintsakuväel, särgikrae keeratud üle kuuekrae, nagu me koolipoistena kandsime. Ta on pikk ja noor, umbes kahekümnene, võib-olla nooremgi. Nägu tiheda, poollokkis juustepahmaka all on juba tuttav… Seesama nooruk, keda nägin eile ja täna linnas ja mäenõlvadel. Aga tema on ju mina ise! Erinevalt mu päevastest käikudest tajun, et tema näeb ka mind ja mitte ainult mina teda. See pole enam mälupilt, mille olen Geislingenist kaasa võtnud ja säilitanud. See on tõelisus, ülitõelisus, kui soovite. Mu südamelöögid kiirenevad, kananahk tuleb ihule.
Astun instinktiivselt oma nooruse suunas ega oska targemat teha kui „tere!” hüüda. Noormees astub sammu tagasi, näitab mulle käega stoppmärki ja paneb teise käe sõrme suu ette. Jään seisma. Vaatame teineteisega tõtt. Märkan nooruse näol kerget muiet ja tema hoiakus ülbust, mis annab aegamisi maad sõbralikumale suhtumisele. Tema on siin olukorra peremees, mitte mina. Jah, me võisime noortena olla ülbed poisid. Ülbus on Nooruse privileeg. Ainult noorusele on lubatud olla ülbe. Kõikide teiste juures on see kohatu.
Viinist tulev Pariisi ekspress sõidab pahinal ette. Esimese klassi vagun jääb seisma minu kohale. Homme pean olema Pariisis. Tõstan kohvri vagunisse ja ronin ise järele. Trepiastmelt heidan pilgu tagasi. Noorus on tulnud lähemale. Meie pilgud ristuvad. Ta tõstab sõrmed otsaesise juurde ja viipab mulle sõjaväetervituse, nagu meil gümnaasiumi lõpuklassides kombeks oli. Vastan talle samaga.
Rong nõksatab liikuma. Kupee, mille ukse lahti tõmban, on tühi. Lükkan kohvri akna alla. Võtan mantli seljast ja istun pehmele polstrile. Vaguniakna taga on pimedus, eriti kui rong läbib tunneli. Valgus kustub ka kupees ja olen veidi aega täielikus pimeduses. Kui see kestaks kauem, siis hakkaks reaalsustaju lagunema. Astun valgustatud koridori. Teen akna lahti. Pistan pea välja ja hingan värsket õhku. Pea läheb selgeks. Vaatan ettepoole. Raudtee keerab paremale. Pilvede vahelt paistma hakanud kuu õrnas valguses on näha kogu kurvi võttev rong. Vagunite aknad valendavad ja vilguvad nagu silmad.
Läbi hilisõhtuse süda-Euroopa roomab vääneldes sajasilmne hiigelmadu. Sõit sellega, nüüd juba täiskuuvalgel, läbi uinuvate asulate on nii tegeliku kui kujuteldava vaatepildina tõelisuse piiril. Üle piiri libisemast hoiab seda reaalsustaju, kindel teadmine, et see tegelikult juhtub. Noorusega perroonil vastakuti seistes olin samasugusel piiril, tõelisuse ja kujutluse puutejoonel. Aga kummal pool?