Eva Mustoneni näitus „Ämbliknaine“ Kogo galeriis kuni 26. I.

Eva Mustonen on eesti tekstiilikunsti nooremas põlvkonnas üks omanäolisemaid. Kunstniku loominguline väljund eristub teiste loodust üllatava materjalivalikuga installatiivsete projektide poolest. Tema looming on äärmiselt isiklik, julgelt avali enese portreteerimine ja tähenduste otsimine esemete maailma kaudu. 2014. aastal pälvis Eva Mustonen noore tekstiilikunstniku auhinna ja 2017. aastal Eduard Wiiralti stipendiumi.

Kogo galerii näituse „Ämbliknaine“ märksõnaks on „gobelään“.

 

Tartu Kogo galerii näitusel leidsin päeviku vormis mõtiskluste seast lause, kus kirjeldad oma nägemust kunstnikuks saamisest ja arvad, et selleks peaksid hakkama just vaipu kuduma. Milline on olnud su tee kunsti juurde ja kuidas avastasid tekstiili?

Teekond on olnud kuidagi pikk ja lohisev, aga minu puhul vist teistmoodi polekski saanud minna. Otse nagu ei tihka, ikka ringiga, aga järele pole ka jätnud. Tekstiili pole mõistnud enda tarvis avastada. See oli kuidagi lapsest saati küljes või näpus, loomulik osa. Vahel tundub, et distantsi puudumine justkui raskendab tekstiilis mõtlemist. Keeruline on näha seda, mis on otse nina all. Ju siis tekstiilis mõtlemine käibki nii, otse materjalis.

 

Alustasid õpinguid Tartu kõrgemas kunstikoolis. Miks just Tartu?

Ma parasjagu elasin Tartus. Proovisin ka EKAsse, aga ei saanud sisse. Sain ka Tartu ülikooli semiootikasse, kuid kui hakkas paistma, et võib-olla lähengi raamatuid puurima, siis võttis seest pisut kõhedaks. Tahtsin ikka midagi käelist teha. Ja siis tuli TKKst õnneks jaatav vastus – hõiskasin keset raeplatsi.

 

Pärast Tartut täiendasid end Göteborgis. Mis sind Rootsi juhatas?

Stockholmi mööblimess, kuhu TKKs korraldati igal aastal väljasõite. Seal nägin HDK (Högskolan för design och konsthandverk) väljapanekut. See polnud küll tekstiiliosakonna väljapanek, aga piisavalt kummaline, isiklik, unelev ja mitte eriti disaini moodi. Nii et uurisin kooli kohta edasi. Tahtsin edasi õppida, aga tekstiilikunsti, mitte -disaini. Ega muud varianti polnudki kui välismaale minna. Ja pigem Põhjamaadele, sest seal olid minu meelest kõvemad tegijad. Esialgu läksin HDKsse vahetusüliõpilaseks – ja meeldis kohe nii, et läksin tagasi.

 

2018. aasta kevadel lõpetasid magistriõpingud Eesti kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri erialal. Kas EKA oli asjade loomulik jätk?

Pigem ellujäämistaktika – stuudiot oli vaja. Peale selle olin mõne aasta omaette nokitsenud ning tagasisidest oli puudu. Olin juba mõnda aega teinud skulptuure ja installatsioone, kuid tegevuse mõtestamine oli unarusse jäänud. Siiski, uute teadmiste asemel oli mul suurem soov kohata uusi inimesi ja ma mõtlesin, et EKA ja Tallinna kolimine saab mind selles osas aidata.

 

Sinu loomingut on kirjeldatud isiklikku laadi jutustusena installatiivsete projektide vormis, kusjuures vaatluse all on teistsugune olemine. Mida tähendab teistsugune olla? Või kes on üldse meie ühiskonnas need ühed ja teised sinu silmade läbi?

Tahaksin nüüd hakata keerutama, sest tõele au andes on üpris raske lugeda mu töödest välja tõsisemat sorti ühiskonna lahkamist. Võib-olla saab ka, aga vähemasti ei huvita mind üldistused. Mind puudutab pigem väljaarvamine, kas või millestki nii labasest kui tühine vestlus, kõrvalejäetus, inimeste haledus, mingit veidrat sorti kurtus, kui räägib keegi, kes ei märka, et ta ei tohiks. Mind huvitab sellele järgnev mikrodraama, tasakaalu taastamise meetodid. „Huvitab“ on siin vale sõna. See on pigem halvav õud, millega mängu jälgid. Ja ometi pole ma kindel, kas mu töödesse see õud üle kandub. Võib-olla väga varjatult, vihjamisi. Pigem on mu tööd naljakad või vähemasti helged: nad ju ei märka, et nad rääkida ei tohi.

 

Oma tööde kaudu võtad sa ka justkui iseenda osadeks. Kas nii avali olek ei ole sind pelutanud? Kas miski on sind kohati tagasi hoidnud? Võidakse olla ju vägagi kriitilised.

Õnneks ma ei tea, mis toimub teiste inimeste peas. Mõne arust jooksen ehk paljalt ringi, aga sama hästi võin minagi publikut aluspesus ette kujutada. Pealegi, enamasti jääb mulje, et mul õnnestub päris edukalt kõige lihtsameelsem ja kõhualusem ära peita. Aga kindel olla ka ei saa. Looming on siiski üks ja mina teine. See aga ei tähenda, et ma pole kriitikat mõnikord ülimalt isiklikult võtnud. Kunstitegemine on enese­ületus. Ma pelgan teiste hukkamõistu või leigust, aga kõige suurem võitlus käib siiski mus eneses.

Tartu näituse peateema on gobelään ning pealkiri „Ämbliknaine“. Kes on Ämbliknaine ja mis seob teda pika traditsiooniga põimtehnikaga?

Näitusega soovisin gobelääni kudumist pisutki demüstifitseerida, tuua vaataja ette tegija perspektiivi lootuses, et niiviisi läheb gobelääni kirjeldamiseks vaja teistsuguseid sõnu. „Ajamahukas“, „meditatiivne“ ja „peen käsitöö“ on kõik toredad sõnad, kuid nendega arutelu tihtipeale lõpebki. Pealkiri „Ämbliknaine“ sai valitud pehme irooniaga. Enamik gobeläänikunstnikke on praegusel ajal naised. See meedium on nišilik ja pakub huvi rohkem vanema põlvkonna naistele, kes olid juba nõukogude ajal usinad tarbekunstinäituste külastajad, ja seetõttu mõtlesingi, et miks ei võiks noorema kunstipubliku ja ka -välja tarvis vaipu sama hästi ämblik kududa.

 

Kuidas sa ise oma seniseid projekte ja töid iseloomustad? Tekstiilikunst on seal olnud vist ühel või teisel moel alati esindatud?

Meenub muinasjutt, kui mingi nõiduse tulemusel hakkas heal tütrel rääkimise ajal suust pärleid ja roosinupukesi pudenema. Halb tütar tahtis sama ning käis nõialt nõu küsimas, kuid tema suust tuli vaid kärnkonni ja sisalikke. Kontekst ning seosed on hoopis teised, kuid esemelisus on paeluv: räägid asjade või tegemise kaudu. Selline suhtlusviis on vahetu, kuid ka väga habras. Esemelisus ootab vaatajalt pigem intuitiivset äratundmist kui tõlgendamist, nii et mööda­rääkimine on vaat et antus.

Tekstiil on ikka kohal olnud, isegi kui toimetan mõnes muus meediumis. Näiteks teen tükk tüki haaval. Või on siis oluline tööprotsessi tähtsus tähenduse loomisel, materjalilembus, taktiilsus jne.

 

Kui peaksid tegema lühikese vahekokkuvõtte, siis milline see on? Kas sinust on saanud kunstnik?

Vormiliselt kindlasti: teen näitusi, praegu olen residentuuris. Selliseid asju teevad tavaliselt kunstnikud. Võimalik, et ma olengi kunstnikuks saamist võtnud peamiselt vormilise ideaalina: et kui saab paras hulk linnukesi kastidesse, siis ongi olemas. „Ämbliknaine“ toobki välja, kui tulutu ja tobe on selline üritus, aga ka kui mõistetav. Kui ei tea, mida üldse öelda tahad, siis proovidki kõigepealt teiste järgi teha, kui „meditatiivne“ ning „ajamahukas“ ei tundu pädevat. Aga kui midagi muud ei oska ka välja pakkuda, mida kudumisega öelda võiks, siis ongi tragikoomiline lihtsalt minna ja istuda telgede taha kuduma.

 

Mille kallal praegu töötad? Kus saame sinu uusi töid lähiajal näha?

Pole veel ühtki rida kirja saanud, kuid plaani kohaselt kirjutan praegu lühijutte raamatutest, mida olen lugenud. Järgmist näituseprojekti „Amneesia“ saab näha märtsikuus Kraami projektiruumis Tallinnas, kui ma selle tegemist vahepeal ära ei unusta.