Mõni aasta tagasi sattusin nägema afgaani režissööri Siddiq Barmaki 2003. aastal rahvusvahelises koostöös valminud filmi „Osama”, mis – nagu hiljem järele uurides selgus – on väiksele eelarvele ning seal osalenud amatöörnäitlejatele vaatamata võitnud lõputult preemiaid. Tegemist on ka esimese linateosega, mis on vändatud Afganistani territooriumil pärast seda, kui talibid 1996. aastal keelasid igasuguse filmitööstuse.
Filmis on kirjeldatud perekonda (vanaema, ema ning väike tütar), kes on sovettide vägivallategude ajal kaotanud perekonna peatoitja ja ka ema ei suuda lõpuks enam mingit tööd leida. Nii riietataksegi väike tüdruk poisiks, et tema võiks töötades peret hinges hoida. Kui aga kõiki poisse sunnitakse kooli minema, kus on peamisel kohal sõjaline drill ning ühised basseiniskäigud, tuleb Osama saladus avalikuks. Ta arreteeritakse ning otsustatakse koos ühe lääne ajakirjaniku ning haiglas töötava välismaalasest õega hukata, kuid viimasel hetkel tüdruk pääseb, sest teda soovib endale naiseks üsnagi kõrges eas rikkur. Nii leiabki tüdruk ennast lukustatuna tema eramusse koos vanamehe kolme ülejäänud naisega, kes kõik oma abikaasat vihkavad ja tunnevad tüdrukule kaasa, aga on võimetud teda kuidagi aitama. Viimases episoodis mõnuleb mees veetoobris ning valmistub oma uue noore mõrsjaga esimest ööd veetma.
Filmi atmosfäär on äärmiselt rusuv, peegeldades suurepäraselt Afganistani kultuuri ebamugavaid  ja iseäralikke tahke. Oluline on vahest seegi, et režissööril oli esmalt kange tahtmine lõpetada see üsnagi tülgastav lugu siiski kõigest hoolimata optimistliku noodiga, kuid võtete ning sündmustiku arenemise käigus sai selgeks, et vähimgi lootusrikas lõpplahendus osutunuks võimatuks ning võltsiks.
Afganistanist kirjutab ka Põhja-Californias elav Khaled Hosseini (1965), ehkki sündinud on ta Kabulis diplomaadi perekonnas. Tema perekond oli sunnitud emigreeruma 1970. aastatel enne Nõukogude vägede sissetungi ning tänaseni kestnud lakkamatu vaenutegevuse algust ja nõnda ongi autoril kodumaast nostalgilised ja võib-olla isegi mõneti ilustatud mälestused. Kodumaad külastas ta uuesti alles täisealisena 2003. aastal, kaks aastat pärast kaksiktornide tragöödiat ning sellele järgnenud Ameerika vägede sissetungi Afganistani 7. oktoobril 2001. Umbes samal ajal ilmus ka tema esimene romaan, paljuski ilmselt autobiograafiline, mille üheks olulisemaks teemaks on selle ajaloos palju räsitud riigi ning läänemaailma komplitseeritud suhete sasipundar.
Ilmselt on raske, kui mitte võimatu ette kujutada Hosseini tundeid, kui ta nüüd üle pika aja jälle Kabulis oma lapsepõlvetänavatel ringi jalutab. Edukas Ameerika kodanik ja mainekas arst näeb kõikjal vaid hävingut ning ääretut viletsust ja tema esimeseks mõtteks on, et „oma elus vedamise oleme me vaid läbi juhuse saavutanud. Tundsin, et pole seda välja teeninud ega ka vääri seda. Mul lihtsalt oli õnne olnud. Samahästi oleksin võinud selle idiootliku geneetilise loterii tõttu olla ka mõni kerjus tänaval”.
Ja milline oli see Kabul enne ameeriklaste sissetungi? Talibi „kirkadega vehkivad mehed kogunesid sülemina Kabuli muuseumi rusudesse ja peksid islamieelsed kujud kiviprahiks – see tähendab, need, mida mudžahiidid juba rüüstanud polnud. Ülikoolid olid kinni pandud ja tudengid koju saadetud. Maalid kisti seintelt maha ja tõmmati noateraga ribadeks. Teleriekraanid löödi jalaga katki. Raamatuid, välja arvatud Koraan, põletati hunnikute viisi, poed, mis neid müüsid, pandi kinni. Paljude luuletajate looming hajus suitsuna”. Kõikjal sõitis Toyota kastiautodega mööda tänavaid habemepatrull, otsides puhtaks raseeritud nägusid, mida veriseks peksta. Hosseini jutustab ka groteskse loo kunstnikust, keda flamingode maalimise eest avalikult piitsutati. Kui talibid maalid leidsid, solvasid neid lindude pikad paljad jalad. Peale kunstniku taldade veriseks piitsutamist lasti tal valida: kas maalid hävitada või flamingod sündsaks muuta. Lõpuks maalis ta igale kui viimasele flamingole püksid jalga.
Aga isegi hullem kui inimkannatused või oma kaasmaalaste vaimne ning füüsiline köndistamine tundub eemalt vaadates olevat Kabulist umbes paarisaja kilomeetri kaugusel asunud VI sajandist pärit Bamiani  hiigelbuddhade saatus, mis 2001. aasta märtsis õhiti, kuna talibi valitsus oli kuulutanud nad iidoliteks. Sündmus tõi kaasa üksmeelse rahvusvahelise protestilaine ning on siiani jäänud sümboliseerima Talibani sallimatust ning kultuurivaenulikkust.
Hosseini esimene romaan „Lohejooksja” („The Kite Runner”, 2003; e. k 2008, tlk Helje Heinoja), mis kindlustas talle rahvusvahelise kuulsuse, räägib kahe poisi – ja nagu hiljem selgub, poolvenna – sõprusest ning nende edasisest elukäigust. 2007. aastal valmib Ühendriikides Marc Forsteri vändatud samanimeline, kuid paraku vaid dekoratiivse väärtusega film, ehkki Kabuli 1970. aastate vabameelsest õhustikust võib sealt saada üsnagi hea ettekujutuse. Üsnagi solvav ning ilmselt vaatajat alahindav on aga juba esimestes kaadrites see, et publikumenule lõivu makstes on üht poistest, kellele autor on romaanis andnud ebameeldiva jänesemoka, filmis kujutatud igati ontliku afgaani poisuna.  Sellele menukile järgneb 2007. aastal „Tuhat hiilgavat päikest” („A Thousand Splendid Suns”; e. k 2010, tlk Triin Tael) ning lõpuks möödunud aastal „Ja mägedelt kajas vastu” („And the Mountains Echoed”, tlk Hels Hinrikson).
Seega, kui Hosseini esimeses romaanis kujutatakse pigem maskuliinset maailma, isa ja poja või kahe sõbra omavahelisi suhteid, siis teises on peategelasteks valdavalt naised ning kolmandas üritab autor enese sõnul sügavamalt analüüsida pajusid erinevaid karaktereid. Olulisteks tegelasteks siin on näiteks afgaani poetess, kes hülgab traditsioonilise luule ning keda tema eksperimentaalsete „kõlvatute” värsside tõttu peetakse hooraks, või ka homoseksuaal, keda vaevab „piin allasurutud tunnetest ja mitte kunagi leitavat õnne täis elust”, kuna juba mainitud „idiootliku geneetilise loterii tõttu” on ta sündinud paika, kus temasuguseid vihatakse ja neid võib tabamisel oodata surmanuhtlus.
Romaani „Ja mägedelt kajas vastu” tegevus saab alguse 1952. aastal Afganistanis. Abdullah ja tema õde Pari (farsi keeles ’haldjas’) elavad koos oma isa ja kasuemaga väikeses fiktiivses külas nimega Shadbagh. Peagi aga lähevad teineteist jäägitult hoidva õe-venna teed vanemate vaesuse tõttu lahku ning edasine sündmustik kulgeb juba läbi põlvkondade ja üle maailma: Kabulist Pariisini, San Francisconi ja Tinose-nimelise Kreeka saareni välja. Nagu ka Hosseini ise, on teose peategelane Idris läänestunud afgaan, kes Kabuli külastades tunneb, „kuidas raha ja võimu hõng tagab talle siin linnas põhjendamatuid privileege”. Häbiga tuleb tal ka tunnistada, et tema Ühendriikides sündinud lapsed „on juba ammu väljendanud vastikustunnet oma afgaani nimede suhtes, kellest on kiiresti saamas väikesed türannid, sellised kõrgid väikesed ameeriklased, keda tema ja Nahil olid vandunud iialgi mitte üles kasvatada”.
Ometi võib selles Hosseini teoses tajuda eelnevaga suurt erinevust. Kui aastal 2007 avaldatud „Tuhat hiilgavat päikest” lõpeb optimistlikus toonis, kirjeldades rahvusvaheliste jõudude abil ja meile vahest veidi nõukaaegset propagandat meenutades reipalt uue õnneliku Afganistani ülesehitamist, siis mullu ilmunud romaanis mainitakse seda riiki sündmuste arenedes üha harvemini ja esiplaanile nihkuvad Euroopa ning Ameerika. Võib vist üsna julgelt oletada, et vahepeal on autor jõudnud kodumaal toimuvates protsessides kibedalt pettuda.
Tegelikult ei oskagi seega öelda, kas Hosseini loodu on suur kirjandus või mitte, aga see annab infot ning avab meilegi paraku kauge ja probleemse riigi siseelu sügavama olemuse. Pealegi on tema raamatud kaamose ajal üsnagi nauditavalt loetavad: need on eepilised, sündmustik hõlmab aastakümneid ning pe
egeldab kogu ajastu muutumist. Noored saavad seal aja jooksul vanaks, vanad surevad ning surnutest jääb vaid hääbuv mälestus. Imetlust tekitab ka Hosseini osavus kasutada mitmeid väikseid detaile ning seiku teos(t)e käigus eri situatsioonides ning ajajärkudes, nii et lõpptulemusena tekib nendega seotud sündmustest mõnusalt terviklik tajumus. Näiteks kirjeldab ta iidset külarahva armastatud tamme, mille küljes on kiik laste jaoks ja mis on usutavasti Tšingis-khaani enda sõjaretkede tunnistajaks olnud. Sündmuste pöördelisel hetkel raiub aga üks peategelasi puu maha ja kuigi kõigil külaelanikel näib sellest kahju olevat, ei takista teda keegi. Kolmandas episoodis on kogu küla maatasa tehtud ning selle asemel laiub narkoparuni häärber, aga känd oma majesteetlike aastaringidega on alles, meenutades ikka veel muistseid aegu. Ei tulegi hetkel pähe, et mõni teine kirjanik –
kui ehk minu lemmik Patrick White – oskaks näiliselt tühisena tunduvaid pisiasju tegevustiku dramatiseerimiseks nii meisterlikult teosesse põimida.