Sõnal on jõud ja nimel on tähendus. Nomen est omen, teadsid juba vanad roomlased. Antiik-Kreeka sõna Μουσεῖον (Mouseion) tähendas kohta, sageli templit, mis oli pühendatud muusadele. Need olid kunstide jumalikud kaitsjad. Aga mitte ainult kunstide. Ka filosoofia ja teaduse kaitsjad. Samast tüvest tuleb ka nimi Aleksandria Musaeum – muusade instituut, mis asutati juba umbes kolmsada aastat enne meie aega. See ei olnud pelgalt kunsti või muude oluliste asjade kogu. See oli elav organism, tänapäeva mõttes pigem süvauuringute instituut – uurimiskeskus, natuke nüüdisaegse teadusülikooli moodi, aga ka midagi Platoni akadeemia taolist, kuhu kogunesid väljapaistvad mõtlejad.
Sõnade tähendus on aja jooksul loomulikult muutunud. See sõna, mis omal ajal tähendas koha kaitsevaimu (genius loci), on aegade jooksul teisenenud. Nüüd tähistab see andekat ja säravat inimest. Küll aga viitab juurte olulisusele. Nii nagu J. R. R. Tolkien on märkinud: puu kasvab kõige paremini oma esiisade maal.
Ka sõna „muuseum“ tähendus on muutunud. See ei ole enam klaasi alla paigutatud ja aegade tolmust hoolikalt puhtaks pühitud üksikute asjade väljanäitus. Seal ei esitata enam suurelt jaolt võõrsõnadest koosnevaid staatilisi selgitusi nende asjade tähtsusest. Tänapäeval on see maailma väike mudel – keskkond, mis pidevalt areneb ja liigub. Loomulikult veidi konservatiivne, sest püüab tuua meieni sõnumit minevikust.
Miks on see oluline, teadis juba Juhan Liiv: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Minevik pole lihtsalt vundament. Pigem on see pinnas, viljakas muld, millel kasvame. See on meie mälu. Kogemus, mis kujuneb mitte ainult asjade, vaid ka nende tekkimise, muutumise, omavaheliste seoste ja kõige sellega kaasneva keerukuse interpreteerimise kaudu. Selliste asjade ja seoste kaudu, millel on tähendus. Nagu on kirjutanud Gabriel García Márquez: elu pole mitte need päevad, mis möödusid, vaid mis jäid meelde.
Mälu ja enesetunnetuse tihe seos on üks inimeseks olemise keskseid jooni. Mida pikemaks venib ajalugu, seda rohkem on tarvis mäletada. Tänapäeva teaduse mälu on lühike – kui otsustada kõige moodsamate teadusharude tsiteeritavuse alusel. Neis valitsevad karmid reeglid: kui sa ei saa oma krooni kätte kahe-kolme aastaga, siis pole sind olemas.
Selle olevikku kajastava ja tuleviku piiluva vaatekoha ja kultuuri ning maailma mineviku vahel on oluline ühenduslüli, pigem kett – muuseumid, mis talletavad mälu ja muutusi üle kümnete aastate ja kuni sadade miljonite aastateni. Kontakt muuseumiga on kui sild, mis kutsub üles olemasolevat tarkust teadma ja kasutama. Sild, mis klaarib, millist kasu on targad otsused sünnitanud läbi aegade, ja mis õhutab selgitama, millist kasu võiks sellistest otsustest sündida tulevikus. See on pealtnäha väike, aga oluline panus meie väärtusruumi, mille on kaunilt kokku võtnud Arthur Miller: ära usu seda, et mitte millelgi, mis kasu ei too, pole väärtust.
Teaduse vaatevinklist tuleb muuseumides ilmseks dimensioon, mida on teaduse lõiketeral töötavatel rühmadel väga raske arvesse võtta. Nimelt see, kuidas inimesed uuringute tulemusi interpreteerivad. Sageli on lihtsatel vaatajatel-kuulajatel sügavalt õigus, vahel isegi seda tajumata. Neil teadlastel, kes töötavad muuseumides, on privileeg kaasata külastajaid ja huvilisi teadusesse moel, mis on laborites võimatu. Nõnda saab teadlaste, hariduse ja külastajate koostöö osutuda teenäitajaks ja teaduspõhise maailmavaate eelpostiks väga paljudele.
Sellisena aitavad muuseumid täita kõrghariduse kolmandat missiooni: pakkuda peale õpetamise ja teadustöö tuge ka ühiskonnale laiemas mõttes. Muuseumid on selle missiooni laiendanud kogu haridusmaastikule. Peaaegu keegi ei kahtle teaduse olulisuses ega teadmiste vajalikkuses. Charles Percy Snow juhtis aga juba kuuekümne aasta eest kuulsas kõnes „Kaks kultuuri“ tähelepanu sellele, et Euroopa hariduses on loodus- ja kultuuriteadused lootusetult lahku läinud. Selle tulemusel võib meil olla küll ohtralt teadmisi, kuid puudu jääb võimekusest omavahel suhelda ja tarkust ühendada. Parafraseerides Herakleitost: palju teadmisi ning rohkelt haridust ja kultuuri ei muuda veel kedagi targemaks.
Muuseum on koht, kus saab õppida nimelt seda. Tarkust. Võttes aega mõtlemiseks ja enese positsioneerimiseks kiiresti muutuvas maailmas. Meenutades Nikolai Baturini mõtet: kui tahad teada, kuhu edasi minna, pead teadma, kus sa oled. Jälgides, kuidas on sündinud uued, originaalsed, maailma muutvad ideed, kuidas on kasvanud ja avardunud meie eelkäijate mõttemaailm. Fjodor Dostojevski on selles aspektis veel teravam, kirjutades: „Seal, kus haridus on saanud alguse tehnikast, pole iial Aristotelesi tekkinud. [—] Aga seal, kus alustati Aristotelesest … , on sellega kohe kaasas käinud ka suured tehnilised leiutused … ja inimmõtte avardumine.“
Muusemis võib tunduda, et maailm meie ümber ei ole enam kunagi samasugune, nagu ta oli vanasti, ega päikesepaiste säärane, nagu muiste (J. R. R. Tolkien). Tegelikult viib muuseumist saadud elamus sageli hoopis selleni, et realiseerub Leonardo da Vinci mõte: kui oled kord maitsnud lendu, jääd maa peal käies igavesti taevasse vaatama, sest seal oled sa olnud ja sinna tahad sa naasta. Ja kui meil on valikuid, siis võiks eelistada seda, mida pakub Jenny Downham: ära ütle oma lapsele, et planeet on alla käimas – näita talle ilusaid asju. Tuginedes Clive Staples Lewise soovitusele: sa ei saa minna tagasi ja muuta algust, kuid saad startida sealt, kus sa oled, ja muuta lõppu.
Muuseumihariduse päeval 26. VIII 2021.
* Fjodor Dostojevski, Inimene on saladus. – LR 27–30, 1981, lk 95.