Toksin neid ridu sulnis suvilakeses keset mände ja mustikaid, mardikad kimavad põmaki! vastu klaasi ja vahelduva pilvisusega päev edeneb sama laisalt kui pooleli olev raamat: Olga Tokarczuki „Rändajad“ loob meeltes õndsa rahulolu, et ise kuhugi minema ei pea. Olen juba kohal, mis mul veel vaja. Puhkamise tingimuseks peetakse kohavahetust, minekut kuhugi, kus muidu ei olda ja kus ruum, näiteks kuurordis või spaas, on kujundatud nii, et unustad kõik need argisemad paigad, kust parajasti oled tulnud. Meie sees peituv tarbija ütleb, et vajame uusi emotsioone – unustust!
Uurisin mõne aja eest nõukogudeaegset suvilaarhitektuuri ning mulle kinnitati ühest suust, et erilise väljanägemisega maja ehitati vastukaaluks hallile linnakorterile, kaldus majasein või totaka sepisvõrega välikamin tähendasid puhkust, väljaastumist normikohaselt kujundatud ruumidest. Eestlane ütleb ikka, et puhkama läheb ta maale, ehkki ajalooliselt olid puhkus ja suvitamiseks loodud keskkond välja mõeldud linnainimesele, töölistele tootlikkuse tõstmiseks – seega võtame alati linna maale kaasa. Puhkamise koht on ajutine, me lahkume sealt enne, kui erilisus kaob. Kohavahetus võib tähendada ka füüsilise vaeva nägemist – ikka selleks, et higiseile palgeile tõuseks rahulolu tehtust, et kontorilaua taga nühkimise asemel tunnetataks tõelist pingutust. Suvise ühismeedia pildisein kihab mägedest, purjekatest, peenarde tegemisest, põrandapanekust, marjakoogist. Aeg on napp, tuleb kiirustada, et kõike jõuaks.
Minu suvitamise koht on selline, kus eriti midagi tegema ei pea, aju töötab režiimil „grill ja tšill“. Hing enamasti siiski enne rahu ei anna, kui pikem jalutustiir tehtud, käidud seenel või vähemalt maja ümber midagi ringi sätitud. Ka tegemata kirjatükid või vastamata kirjad tiksuvad kusagil kuklas, sest ekraani vahendatud elu on ikkagi alati kaasas, olenemata kohast. Suviti me, rahutud suvitajad, valgume linnast välja üle maa laiali, ahmime endasse seda lühikest hetke, mis teisiti olemiseks on antud. Samal ajal oleme nähtamatute niitidega omavahel seotud nagu sipelgad, kes pärast päevatööd tee oma pessa tagasi leiavad. Elu on kord nii loodud.