Igava inimesena olen enamiku oma elust elanud samas tänavas Tallinnas Hiiul, tõsi küll, mõneaastaste vahepausidega. Tänav on sama, kuid nimi on aegade jooksul muutunud.

Nõmme vanadel plaanidel kannab tänav Kaare nime, sest see pidi tegema uhke kaare Vabaduse puiesteelt alla metsa äärde ja siis kaarega tagasi Vabaduse puiesteele. Millegipärast jäid kaared ühendamata, nii on Kaare tänav praegu siit mõne kvartali kaugusel üksi ja ilma kaareta, meie tänavale pandi aga esialgu Endla nimi.

Siis liideti Nõmme Tallinnaga, aga Tallinnal juba oli üks Endla tänav. Et kõik oleks harmoonias ümbritsevate muinas- ja pseudomütoloogiliste tänavanimedega, langes valik Ugala kasuks. Paraku sattus siia elama veel üks mütoloogiline tegelane, Stalini preemia laureaat Hans Leberecht, ja ehkki ta lasi ehitada endale uue eramu Mustamäe nõlvale, muudeti pärast ta surma just Ugala tänav Leberechti tänavaks. Koos taastatud vabariigiga taastus ka Ugala nimi.

Korduvalt on pakutud mu elukohaks Viljandit, sest tänav on ju Ugala. Viljandis on siiski Ugala puiestee, mitte tänav, küll aga Ugala teater, mis saanud nime Friedrich Kuhlbarsi soovitusel Eesti muinasmaakondade Ugandi ja Sakala järgi. 1920. aastatel tekitas teatrile valitud nimi hulga nalja ja kriitikat, millest on pikemalt kirjutanud Taavi Pae (Keel ja Kirjandus 2008, nr 11). Pae märgib muu hulgas: „„Võro-eesti synaraamatu“ järgi on sõna ugalane tähendus ’sõnakehv, taipamatu inimene; kõnedefektiga inimene; umbkeelne’. Sama kinnitavad ka teised murdekeelt käsitlevad sõnaraamatud.“

Soome sillal kõndijale võiks pakkuda rõõmu, et ühelt poolt ristub me tänavajupp võimsa Taara ja teiselt Ilmarise tänavaga ning me aeda suubub lauluisa Vanemuise tänav. Mu olemus on paraku sepistatud kohatu tähendusega ebakindlasse Ugala nimesse – selle asemel, et omada Taara võimu, taguda soome sepa kombel sampo-küllusesarv või omada lauluisa lauluoskust, määratleb mind ugalase sõnakehvus ja taipamatus.