Sektsioonis ?Kohad ja protsessid? keskenduti kultuuriliste keskkondade tekkimisel ja muundumisel ilmnevatele semiootilistele protsessidele, paigasemioosile ning kultuurilise keskkonna ajalisele ja ruumilisele tingitusele. Samuti juhiti tähelepanu paigaspetsiifiliste tähenduste kuhjumisele ajas ning sellest tulenevalt interpretatsioonide paljususele, erinevuste kasvule. Üheks olulisemaks ettekandeks saidki Kalevi Kulli, Kaie Kotovi ja Riste Keskpaiga diversiteeti kui väärtust omaette tähtsustavad ?Süvaökoloogia teesid? (?Semiotic fundamentals of deep ecology?). Teesides on postuleeritud elu kui sellise semiootilisust, tõdetud kultuuri erinevusi genereerivat loomust ning hoiatatud tehnoloogilisest standardiseerimisest ja formaalsete märgisüsteemide kultuurilisest kasutuselevõtust tulenevate võimalike ökoloogiliste konfliktide eest. Lisaks sellele tõstsid kuulajad hiljem esile Aberdeeni ülikooli professori, antropoloog Tim Ingoldi liikumise erinevatele kultuurilistele refleksioonidele pühendatud ettekannet ja Timo Marani eetika-alast lähenemist ökosemiootikale.

Neljandalt kohtumiselt kohas ja paigas jäi kõlama keskkonna ning kultuuri kui kultuuriliselt genereeritud ekstreemumite dialoogilisuse, nende semiootilise vastasmõju mõte. Keskkond on küll kultuuriliselt määratletud, kuid mitte ainult ? ka kultuur on tingitud konkreetses ajas ja kohas esinevast keskkonnast. Seega ei ela me üldises mõttes mitte vastanduste kultuur-loodus, subjekt-objekt, looduslik-kunstlik maailmas, vaid maailmas, mis lõimub, sõlmub ja kulgeb. Teine oluline järeldus on, et märgiruum on võimeline mäletama oma eelmisi olekuid/tähendusi. Sellest tulenevalt on võimalik harutada tähenduskangast ja rekonstrueerida lõimunud kultuur-looduse eelmisi sõlmi ning jälgida tema muundumise kulgu.