Linna kaunistamise tava ulatub tagasi renessanssi ning seda illustreerivad ilmekalt Giorgio Vasari Rooma kirjeldused. Praeguses maailmas on laialt levinud renessansist üle võetud põhimõtted, sealhulgas ka ühe protsendi seadus. Sellise proportsiooni põhimõtte võttis 1936. aastal kasutusele Jean Zay, et tagada ametlikult avalike hoonete kaunistamine.
Pariisi esimesed täielikult riigi rahastatud nüüdiskunsti tellimused on kunstniku Daniel Bureni ja arhitekti Patrick Bouchaini koostööna valminud teos “Kaks platood” Palais Royalis, François Morellet’ kontseptuaalne objekt Défense’is ja Jean Dubuffet’ maal “Figuuridega torn” Saint-Germaini saarel. Nende eesmärk on tõestada avaliku kunsti suutlikkust linnaosa mälu ja üldilme rikastamisel.
Niisiis ei tähenda riiklik tellimus sisuliselt mitte ainult kuju (ratsa- või hauamonumenti või dekoratiivset vormi), igavikulise tähendusega mälestusmärgi püstitamist ega isegi ilustavat detaili. Pigem vastupidi. Praegused tellijad ja sponsorid toetavad pigem midagi, mis on otseselt praeguse ajaga seotud. Avaliku kunsti näideteks võivad olla Lawrence Weineri seinajoonistus Calais’ majakal (“Opus 15”, 1992) või Tuileries’ aias Pariisis (“Asetatud kindlasse punkti. Võetud kindlast punktist”), Mario Merzi valgustatud kastid Strasbourg’i trammiliini kaunistamiseks (“Fibonacci jada”, 1994), Jan Dibbetsi maapinda uuristatud medaljonid Pariisis (“Auavaldus Aragole”, 1994), Maarten van Severeni tänavapingid du Gard’i silla lähedal, François Morellet’ väljakukujundus Calais’s (“Pitsides Blériot”, 1986) või ka Oulipo visualiseeritud luuletekstid (Strasbourg’is, 1998). Avaliku ruumi mõiste on viimasel ajal tunduvalt mitmekesistunud. Kui tavapäraselt osutab avalik ruum linna (või mõne teise asustatud paiga) olemasolule, siis nüüd kuulub sinna ka virtuaalne veebiruum.
Kui küsimuse all on avalikus ruumis eksponeeritud kunst, siis tulevad kõne alla, olgu siis avalikult või varjatult, kunsti ja esteetika, konkreetse linna ja laiemalt urbanistlikud, aga ka poliitilised ja ühiskonnakorralduslikud küsimused. On oluline rõhutada, et avalik kunst jäädvustab kollektiivsuse mõiste vormi avalikus ruumis.
Kuigi praegusel ajal on üldkasutatavates kohtades avaliku kunsti objektide loomisel sageli kasutatud tänapäevaseid materjale ja tehnikaid, siis möödujad küll näevad neid, kuid ei pööra neile erilist tähelepanu, ei teadvusta nende tähendust linnaruumis. Neist ei püütagi aru saada. Avaliku kunsti vaataja pilk on sageli hajevil ja passiivne. Teatud juhtudel aga sunnib niisugune juhuslikult märgatud kunstiobjekt ise möödujat pilku peatama.
Just nende “teatud juhtude” tõttu suudab avalik kunst panna mingi koha elama, pakkudes välja selle koha teistsuguse tajumise või lahtimõtestamise viisi. Sel juhul on kunstiteos täitnud oma eesmärgi: andnud ruumile teise mõõtme, seda elavdanud ning ühtlasi avaldanud vaatajale muljet. Järelikult rikastab kunstiteos elu ja võimaldab niiviisi välja arendada kaasaegse rahvusliku kunsti raudvara. Avalikus kohas paiknev kunst aitab kaasa sellele, et linnakodanikud hakkaksid mõtlema linnaruumi ja ka laiemalt kunsti üle. “Kus teos asub?”, “Kas see mulle meeldib?”, “Millisesse žanrisse see kuulub?” – need on mõned küsimused paljude seast, mida selline kunstiobjekt võib esile kutsuda. /—/
Nüüdiskunsti teosed mitte ainult ei pane äratuntavaid vorme või märke “mängima”, koos toimima, vaid viivad võimalike suhete tekkimiseni möödujatega ning ka möödujate vahel. Järelikult selleks, et suurendada avaliku kunsti igakülgset mõju elanikkonnale, tuleks pöörata erilist tähelepanu teostuse praktilisele küljele, hoolikalt valida kohta, kuhu teos paigutada.
Trammid
1980ndate alguses otsustasid Prantsusmaa suurlinnade juhid uuesti trammitee kasuks, andes endale aru, et selle (taas)kasutusele võtmine on neli korda odavam metroo laiendamisest; et trammiliiklus ei too endaga kaasa riske liikluses ning et see on ideaalne mehhanism, mis liidab rekordilise ajaga perifeeria tsentrumi, kesklinnaga. Tollal ei kõneldud veel ökoloogiast, vaid pigem linna integratsioonist, kuna tegemist oli suurlinna elanikkonna tervikuks koondamise püüdega. Tol ajal oli tramm sotsiaalse uuenduse sünonüüm.
Kahekümne ühe linna seas, kus on olemas trammiliiklus, on kolmandikus trammiliikluse taastamine või loomine olnud seotud kaasaegse kunsti riikliku tellimusprojektiga. Uue trammiliini projekteerimisse on olnud haaratud kunstnikud nagu Tobias Rehberger ja Daniel Buren Mulhouse’is, Xavier Veilhan ja Claude Closky Bordeaux’s, Chen Zen ja Alain Jacquet Montpellier’s, Bill Fontana, Pierrick Sorin jt Lyonis, Stéphane Magnin, Pascal Pinaud ja Ange Leccia Nice’is.
Marssalite bulvari tramm
2006. aasta detsembris käiku lastud Pariisi lõunaosa Marssalite trammiliin (T3) – vaatamata neile, kes väidavad, et tuleks pigem kasutada olemasolevaid teid kui luua uusi – projekteeriti kaasaegse kiire, mugava ja keskkonnasõbraliku liiklusviisina, mis peab tunduvalt hõlbustama pariislaste ja Pariisi ümbritseva Ile-de-France’i liiklust. Ühtlasi on see kujundanud Marssalite bulvari ümber rahulikuks ja külalislahkeks linnabulvariks.
Pariisi linn, Ile-de-France’i piirkond ja Pariisi ühistranspordi süsteem (RATP) on pööranud suurt tähelepanu bulvarite ja trammiliini kujundamisele (haljastamisele, jaamade varustamisele mööbliga, valgustusele), mis tehti ülesandeks arhitekt Antoine Grumbachile, maastikuarhitekt Michel Desvigne’ile ja valgustuskunstnikule Louis Clairile. Trammikujundusele pöörati samuti erakordselt palju tähelepanu.
Liini projekteerimine liideti linna- ja maastikukujunduse projektiga, kaasaegsele kunstile anti vääriline koht linnaruumis. Kogu trammitee pikkuses paigutatud tuntud kunstnike taiesed annavad ümber kujundatud bulvaritele uudse ilme. Kunsti ei näe nüüd üksnes Pariisi kesklinna muuseumides, vaid ka pariislaste elupaikades, Marssalite bulvaril ja linnaväravate juures.
Pariisi linnavalitsuse algatusel 2002. aastal käivitatud programmi kaasrahastab ka Ile-de-France’i piirkondlik nõukogu. Sellele on aidanud kaasa ka kultuuri- ja sideministeerium, seda just kunstiteoste riikliku tellimisprogrammi kaudu. Trammitee kujundamisse kaasati sõltumatute ekspertide komitee (François Barré, Caroline Bourgeois, Michel Desvigne, Robert Fleck, Antoine Grumbach, Suzanne Pagé, André Schuch), Ile-de-France’i piirkondlike kultuuriasjade direktsioon, kultuuri- ja sideministeeriumi plastiliste kunstide osakond, Pariisi riikliku transpordi süsteem (esindas Yo Kaminagaï) ja trammide missioon (Ghislaine Geffroy). Pariisi linna peasekretariaadi egiidi all liideti sinna veel teede ja vedude ning parkide, aedade ja haljasalade direktoraat. XIII, XIV ja XV ringkonna linnapea ja nende asetäitjad kultuuri alal osalesid ise aktiivselt programmi koostamisel. 2005. aastal telliti projektide teostatavusuuringud, et tagada tööde kestvus ajas.
Kunstnike valimisel võeti arvesse nende teoste kõrget taset ja loomingu silmapaistvat kohta kunstielus. Teostatavad objektid pidid olema tihedasti seotud linna, selle ajaloo, maastiku, elanikega. Kunstnikud süüvisid linnaellu, tutvusid põhjalikult maa-alaga ja valisid sageli (riikliku tellimuse puhul tuleb seda harva ette), ise koha, kuhu oma teos paigutada. Kuigi kõikidel kunstnikel oli tööleping, teostasid nad kõik, s.o Christian Boltanski, Angela Bulloch, Sophie Calle, Frank O. Gehry, Didier Fiuza Faustino, Dan Graham, Peter Kogler, Bertrand Lavier ja Claude Lévêque, oma projekti mängulise lusti ja mõnuga, mitte kui kohustuse.
Prantsusmaal suhtutakse ühistranspordivahenditesse, eriti trammi, mida peetakse selles vallas nähtuseks nec plus ultra, suure lugupidamise ja armastusega. Eriti kui lisada tubli annus nüüdiskunsti või ajalugu, e
t väärtustada kohti, millest liiklusvahendiga möödutakse ning mille tähendus just trammiliikluse tõttu on märgatavalt kasvanud. Kuid võib ka küsida, miks selleks, et tõsta linnaametnike kultuuripoliitilist taset, on vaja oodata, et hakataks arendama midagi nii grandioosset nagu trammiliiklus? Kas pole siis teisi võimalusi, näiteks kuulus ühe protsendi seadus, mida tuleb rakendada kõigi avalike hoonete puhul? Kuigi Prantsusmaal on kunstiteoste riikliku tellimise alal koostöös regioonide ja piirkondade elanikkonnaga juba 1980ndatest alates tehtud suuri edusamme, pole see siiski kaasa toonud praeguse kunsti jõudmist rahvahulkadeni.
Kunst ei tohi olla vaid dekoratsioon, dekoratiivne lisand; kunsti abil tuleb ja saab muuta kogu linnaelu tähendust, kui kunst integreeritakse linnaplaneerimisse juba algfaasis. /—/ Urbanismi kriisi ja kriisi ajal levivate utoopiate, mis puudutavad ühtviisi nii linna konventsionaalseid vorme kui ka inimsuhteid, tingimustes tundub, et just avaliku ruumi kunst on võimeline looma sotsiaalsete suhete võrgustikku. Lisaks sellele tuleb kohaspetsiifiliste teoste loojate puhul täheldada nende soovi teha midagi niisugust, mis ei oleks piiratud ühe valdkonnaga. Sealjuures ei ole isegi oluline, kas need teosed on traditsioonilised või novaatorlikud. Kas see ei osuta selgelt, et linnakujundamisse tuleks kaasata ning sellele tähenduse andmisesse maastikuarhitekte, kujunduskunstnikke, disainereid, arhitekte, teisisõnu loojaid, kes on ühiskonna mõtestamise ideede kandjad, et väljuda kammitsevaist piiridest ja kujundada uus arusaam linna arendamiseks?