Kuigi mulle on alati meeldinud mu kodulinn Tartu, hakkasin mingi hetk kahtlustama, et äkki olen siia lihtsalt pärast ülikooli ununenud, mugavusest, võib-olla isegi küündimatusest. Kust ma teadsin, et mujal pole parem? Rahutus kasvas, ja tundus, et selgust saab anda ainult Teine – teine riik, teine linn, teine kultuur. Teisisõnu, tuli hakata ringi vaatama, äkki on kusagil veel parem. 

Mõned aastad ja hulgaliselt käike hiljem pole nähtavale tulnud ainult Tartu kõvasti alla keskmise ilm, vaid ka ebamugavalt sageli on hakanud mõni siinne prestiižne kultuuriüritus paistma harrastajate taidlusseltsi ja linna parim pidu vahva külasimmanina. Mu küünilisuse kasvule vaatamata ei lõpeta seltsis ja simmanil osalejate lähenemine mind ometi kunagi intrigeerimast: ootamatud ideed, värskendavad seosed, sügavad mõtted, hüperboolitavad visuaalid – ühe ruutkilomeetri kohta on Tartus ennenägematult suur paeluvate inimeste kontsentratsioon. Ja kuna siin on vaid käputäis kohti, kuhu üldse minna, siis ükskõik, kuhu sa ka lähed, seal nad kõik ongi. Lisaks on Tartu võrreldes teistega inimnäoline linn, tänavad mõeldud jalakäijatele, hoonestus madal, eriilmeline ja kevadel linnulaulu täis. Ja millises arvestatavas linnas veel suudaks humanitaar lubada endale korterit kesklinna piirile? 

Aga võib-olla ei ole see kõik siiski nii haruldane ja seda leiaks mujaltki. Kuid nüüd tulebki mängu viimane aspekt: olen oma keele vang. Emakeel, mis minul juhtus olema selline, mida räägib vaid miljon inimest, ahendab elukohavaliku naeruväärselt väikeseks. Niisiis, olgem ausad, ma ei vali maailmalinnade, vaid Eesti oma linnade vahel. Ühtlasi näib, et oluline pole mitte leida objektiivselt parim koht, vaid inimese ja paiga hea klapp. Aga kahtlus püsib – äkki koht ise kasvatab enda elanikud, õpetab selgeks keele ja suhted ning enam lahti ei lase. Kui leiab õige inimese, keda siduda.