Pole iialgi kohanenud korteris elamisega, need kuradi kitsad seinad, öösiti akna taga kihutavad autod, vastik tehislik valgus, närvilised ja kiirustavad hommikud. Pole kunagi kohanenud koolisüsteemiga, õigupärast näen siiani und, et pole keskkooli lõpetanud, ma ei mäleta, et käinuksin koolis. Milleks kogu aeg kärpida kasvava puu oksi, selle asemel et veidi pilvi hajutada. Las ta kasvab ise, las paindub ise, loomulikult ja ikka valguse poole. Pole kunagi kohanenud seksuaalse vahekorraga, vastik, pese end nii palju kui tahes, joo situatsioon nii ilusaks kui tahad, no ei kohane. 

Too ainuke õpetaja, kes tõesti midagi õpetas, õpetas mõtlema, lasti lahti. Ta ei kohanenud, läkski minema. Jätsin meelde, et alati saab vastikute asjadega tegeleda, mitte kohaneda, tuleb vaid mõelda ja siis kujutleda, ja siis mõelda veel, seejärel sammhaaval tegutseda, et ära kannatada. Mõttetu seksi mõtlesin lapse saamiseks, noh, et miks sellega tegeleda, mis akt see ikkagi on? Paljunemise akt. Sest ajast peale seksisin ainult selleks, et last saada. Mõnda aega saab nii hakkama. Siis sünnib laps ja mina hakkan taas mõtlema, mitte kohanema. 

Mõtlen kohe välja kõige vastikumad olukorrad. Kui jäin lapseootele, mõtlesin, et tuleb konn. Kui laps juba kõndima õppis, kujutlesin, et lähen koju ja minu ees avaneb pilt kolmeaastasest lapsest, kes istub elutoa põrandal, kirves peas. See mõte toetab. Nii saan hakkama. Nii saab eluga hakkama. Aga varsti see mõte enam ei aita, ma ei tahagi rohkem lapsi. Mõtet saab muuta, aga mina ei muutu. Ma ei tee või lähen ära. Ma ei kavatse kohaneda, pigem suren. 

Pagan, äkki on miski, millega kohanen hästi aeglaselt ja pikalt, juba praegu käes. Täiesti füüsiliselt. Kohanen surmaga, et kuidagi eluga hakkama saada.