Viimastel aastatel on proovile pandud kohanemisvõime. Just siis, kui võiks arvata, et nüüd on kollektiivsel kodusolemisel lõpp, tabab meid uus väljakutse – veel nakkavam ja vastupidavam haigustüvi. Nii kohanevad meditsiinitöötajad pikemate tööpäevadega, õpetajad paaripäevaste distantstundidega (et tagada riigi lubadus maksimaalseks kontaktõppeks), lapsevanemad kodukontoriga vastavalt koolijuhtide korraldustele ja oma tervisele. 

Üks on kindel, selliste muudatuste tõmbetuul koorib mitmed kihid, uhub üleliigse ja järele jääb ISE. Minu tõeline ISEloom. Milline see on, kui tsenseeriv kultuurikiht on maha kooritud, kui kollektiivne hea tava pudeneb rannaliivaks?  

Kas saadan õpetaja distantsõppe teavitusele vastu sõnumi: „Idioot!“ või sõiman perearsti, kelle telefon on mitmendat päeva hõivatud? Kas elan end mehe peal välja ja luban ta üldse maha jätta, sest nii äput meest ei suuda keegi taluda? Või katsetan meelerahu tehnikaid, et natukenegi tasakaalus püsida? Kas võtan kätte raamatud investeerimisest ja eesmärkide seadmisest ning sätin paika oma visiooni? Mida ma teen isiklikus kriisis?  

Kunagi varem pole olnud nii autentset kohta, kus iseendaga kohtuda, kui praegu. Eneseavastamise reis Balile on glamuurne ja mugav võrreldes koroonapositiivse all-inclusive- paketiga iseendasse: kümnepäevane enesega kohanemise tuusik isolatsiooni. Ainult sina ja su mõtted, sinna vahele Netflixi sarjad. Kes sa oled ilma ühiskonnata, üksi oma kodus? Kas suudad kohaneda iseendaga? Kas sulle meeldib see, mis sealt lõpuks välja koorub?  

Olen jõudnud tõdemuseni, et ei ole mõtet pahandada õpetajate ja arstidega, süüdistada meest ega lapsi, sest ebamugavustunne ja vastupanu tuleb omaenda seest. Iseennast pole ka mõtet süüdistada, pigem armastavalt aktsepteerida ja vaadata, mida on võimalik muuta, milliseid valikuid on. Kui olen kohtunud ja kohanenud iseendaga, paraneb ka oskus välismaailmast tulevate muutustega toime tulla. Kohane iseendaga! Kõik järgnev koos uute valikutega hakkab end ise avama.