Jan Kaus: Jutustan siinkohal omalt poolt ühe isikliku loo, mis tundub seostuvat otseselt kohalolu ja kohanematuse motiividega. Ükskord sõitsime Urmasega Läänemaalt Tartusse. Teekond oli seega üsna pikk, pealegi eksisime  pisut ära, sõitsime mööda kõrvalteid. Mingil hetkel rääkis Urmas mulle ühest oma „mineviku kummitusest”, Jüri Ehlvestist ja oma mälestustest seoses temaga. Olin lummatud. Ööbisin Urmase juures (majas, millest on juttu tema novellis „Toonesepad”) ja hommikul ärgates kirjutasin novelli „Kujunduppuja”, mis rääkis Ehlvestist – või sellest kujutlusest, mis mul Urmase jutu põhjal oli temast tekkinud – ja mis oli pühendatud U.V-le. Mõne aja pärast  sekundeeris Urmas sellele vastupühendusega – novelliga „Tartu surm”. Urmase lugu oli muidugi õnnestumine – ehk osalt ka seetõttu, et see oli Urmase enda lugu, s.t ta oli selles kohal. Kohalolu tähendabki siin, et Urmas tahab iseendana oma lugudes täielikult, otseselt kohal olla. Samas sobib seda nimetada ka kohanematuseks – kohanematus elu ja kirjanduse eraldatusega, soov viia üks teiseks sujuvalt üle. Iga kord, kui loen „Tartu surma”, suudan ja tahan üha vähem eristada tegelikkuse ja väljamõeldise piirjooni. Urmas on lugude jutustaja, kelle elu üksikasjad on kõige otsesemal moel seotud tema lugudega ja vastupidi. Nii et võiks küsida: kuidas kohaneb Vadi looming praegu nii aktuaalse mõistega kui „omaeluloolisus”?         

B. V.: „Omaeluloolisus” on seotud literatuursuse kriisiga. Pööraste seiklustega, saatuse uperpallidega ning üleinimlike kangelaste, kaunitaride, lurjuste ja suguvõsadega suurromaane kirjutatakse ehk veel olnud aegadest või ka fantaasiailmadest, ent kui palju on  neid kunstilisel kõrgtasemel siinpraegusest aegruumist? See kood justkui enam ei tööta, seda ei õnnestu enam veenvalt käivitada. Nii pöörduvad paljud kirjutama iseenesest: tunnistamaks, et ollakse elanud, kinnitamaks, et ka „tavalisel” elul on kunstiline kaal, aitamaks teistel omakorda eneses ja oma elu väärtuses selgusele jõuda … Vadi raamat on mu arvates ühelt poolt kõnekas just mitte romaanina, vaid romaani(de) huvitava nurjumisena;  katkendeiks jäävas „Rebaste anatoomias” on ju veel teinegi kirjutamata romaan, fiktiivse J. P. Smithi „Parunessi lühike elu”, mille Vadi igatsevalt „ümber jutustab”, selmet ise vana narratiiv raamatu mahus lahti kirjutada. Teiselt poolt on „Kirjad tädi Annele” meeldejääv autori rahulolematuses pelga „omaeluloolisusega”, elu tavalisusega; nii nagu „Tartu surma” kirjanik E., nii näib ka Vadi tundvat tungi elada oma elu kirjanduslikumaks,  lavastada, „špiilida” elu kirjapanemist väärivaks. Aga „kohanematuse” all pidasin silmas pigem kultuurilise kodutuse ängi, mida teosest aimub: jutustajamina kujutab üsna sarkastiliselt kõiksugu eurokirjanduslikke festivale ja sümpoosione, kummastub Peipsiveere maagiast-müstikast läbi imbunud olustikku sattudes, ent loob kolme „võõra” vestluses ka pilapildi eestlastest. Kirjanik kui paratamatu pagulane?   

J. K.: Kui räägid Vadile iseloomulikust kultuurilisest kohanematust, kirjanikust kui paratamatust pagulasest, siis mind köidabki see, et ta oskab seda olla ühtlasi ka kirjanduse sees või, meenutades su varem öeldut: olles kriitiline iseenda ja selle kaudu oma väljendusvõimaluste suhtes, hakkab ta selle lahendusena neid väljendusvõimalusi avardama. Teisisõnu, Vadi pöörab oma kultuurilise kodutuse ängis ümber praeguse kultuurihetke moevormi – omaeluloolisuse. Lühidalt võiks seda kirjeldada nii: kui omaeluloolise rõhuga ja suunaga  lugudes kirjutatakse iseendast, s.t rõhk on sõna „omaeluloolisus” esimesel poolel, jutustaja elul, siis Vadi asetab rõhu loolisuse aspektile ümber. Ühesõnaga: ta pageb oma elu kirjeldamisest loolisuse võimalustesse, milles omaeluloolisus on alati vaid üks osa – pagemisjoon viib loolisusse siin muidugi otse autori enda elu kaudu. Tema kodu on lugu. Loos aga võib juhtuda igasugu asju, nagu eluski, kuigi teisel moel. Seega ei pea „Kirjasid  tädi Annele” üleüldse pidama romaani(de) nurjumiseks, vaid romaani avardamiseks. See on romaan loolisusest. Väga tore, et võtsid jutuks tolle J. P. Smithi „Parunessi lühikese elu”. Lisaks sellele, et Vadi seda igatsevalt justkui ümber jutustab, õnnestub tal selle käigus luua sisendusjõuline atmosfäär, milles nuhutatakse Stendhali ja Balzaci aegade suursuguse traagikaga allakäigulugude hõngu, nende maailm ärkab korraks ellu – ühelt poolt  on see küll paroodia, aga loetav sama hästi ka kaasaelava tundetooniga, omamoodi jubeda ja kauni ohverdusloona. Seega on seegi vaid osa tervikust – ülistuslaulust loole, loolisusele. Inimene on looline olend. Küsimus on vaid selles, kas ja kuidas ta seda teadvustab. Minu arust on selline pööre üllatav ja värskendav ning mitte ainult Vadi loomingus, vaid kogu eesti praeguses kirjanduses. Milline tundub sulle „Kirjade” koht praeguses kirjanduspildis?   

B. V.: Olen viimasel ajal hakanud tajuma, et ikkagi on teatav erinevus Tallinna ja Tartu/LõunaEesti kirjanduse vahel, vähemasti viimastel kümnenditel. Tallinna autoritel on rohkem siinpraeguse ühiskonna temaatikat, groteski kalduvat realismi, (enese)irooniat … Lõuna pool on rohkem mäluhämarustes ja ulmailmades uitlemist, maagiat ja müstikat, ülevust ja jaburust. Ent Vadi kirjutatu on põnev ka seetõttu, et ta suudab ühendada mõlema jooned, ning küllap mitte ainult seetõttu, et ta teatri- ja raadiomehena põhja-lõuna keskuste vahet on ristelnud. Oma kohta otsides, end mõjuängist lahti kirjutades, on ta peaaegu kogu selle maa (proosa)keelele saada oleva võimaluste gamma läbi mänginud. Rõhutan: „peaaegu”, sest Vadi on ju parimas loomeeas  ja küllap üllatab meid veel. Ent ses läbimängus on ka palavikulisust, isegi meeleheidet – ühtlasi on ta eas, kus „memento mori” ajusagaras plinkima lööb, ja vist mitte keegi teine eesti kirjanikest ei väljenda seda praegu nii valuliselt, samas selle üle naerda julgedes –, ehk veel enam kui „Kirjad” kinnitab seda Tuglasenovell „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” ning ka peagi ilmuv „Isa surm”. Õudsed, naljakad, kurvad ja kummalised lood, lausa nagu  tõrjeloitsud: kui midagi kirjasõnas välja öelda, siis ehk see ei juhtu või juhtub teisiti. Või siis vähemalt näitab, et kirjutaja astub oma hirmudele vapralt vastu. Lausumisega päädivad ju ka „Kirjad tädi Annele”. Ehk on see Anne siis midagi märksa enamat kui pelk lugeja koondkuju? Kirjad Andele, Animale, Liiva-Annuse naisversioonile – on need meelevaldsed seosed?     

J. K.: Sellele tahaks vastata nagu Priit Pärna tahavaatav Tagurpidi-Ants: „Ettevaatust, ei, tahavaatust, ei, ikkagi ettevaatust”. See tähendab: on jah meelevaldsed seosed. See tähendab: ei ole meelevaldsed seosed. Teisisõnu: tädi Anne käsitlemine Liiva-Annuse naisversioonina võib esmapilgul paista üsna meelevaldne – aga Vadi omamaailma mõjus ometi mitte. Teisipidi: see paistab nõnda meelevaldne, et tundub täiesti adekvaatne. Nii ei pea näiteks üldse teadma, kuidas kõlab Vadi lugudes paar korda vilksatava Luukerega Mehe nimi tegelikkuses – sest korraga seostub viimati nimetatu tahtmatultki Liiva-Anne olemusega. Luukerega Mees tellib ju Vadilt lugusid. Tõesti, see tundub fantaasiaküllane interpretatsioon: tädi Liiva-Annele tuleb saata lugusid, et ta võtaks elude asemel neid. Lugu kui surma vastand ja ühtlasi vastukaja üleloomulikule –  mõelgem kas või „Tooneseppades” ilmuvale Otto Jalakale, kes pole keegi muu kui kummitus, olevus teispoolsusest, surmavallast. Jäin mõtlema sellele su Tallinna-Tartu vastandusele, mis samuti mõjub aeg-ajalt meelevaldsena. Aga korraga tundus, et mingi erinevus seal on, kas või kujutlusvõime ja ilukirjanduse sünergias. Tartuga seonduv Mehis Heinsaar teeb enda fantaasiast oma lugude tegelikkuse ja Tallinnaga seonduv Andrus Kivirähk on  sageli hoopis võtnud ajaloolise tegelikkuse ja hakanud sel
le pinnalt fantaseerima, reaalsust groteski väänama. Viimast teeb mõnikord ka Vadi, aga peamiselt kõnnib ta nüüd ikkagi selgelt oma teed: võttes omaenda elu, omaenda tegelikkuse ja asetades selle fantaasia võimalusse – või asetades sellesse fantaasia võimaluse, istutades oma elu piiratuse sisse kujutlusvõime piiramatuse. Nii et kui tädi Anne su peas paisuma hakkab, kummituslikke piirjooni  võtab, metafüüsiliseks adressaadiks muutub, siis näitab see lihtsalt Vadi „meetodi” õnnestumist. Pöörane kirjandus lubab ka pööraseid interpretatsioone. See on parim nakkushaigus maailmas, kus sümptom ja ravi asuvad ühes ja samas kohas.