Attila Mata (1953) näitusele valiti tööd skulptori viimase kümne aasta loomingust: kahes motiivis oldi ühtne, materjalivalikus erinev, näidati tema loomingu pidevat arengut. Mata katsetas esmalt puidust konstruktsioonidega puitliistudest, plaatidest, koguni puupakkudest huvitavaid inimfiguure välja saagides ja nikerdades. Tema selle perioodi lemmiktöövahend oli mootorsaag, looming oli inspireeritud kubismist ja futurismist, valitud materjali tõttu oli tema loomingus ühtlasi tunda ka tugevat looduse mõju. Seejärel pöördus Mata teise materjali, pronksi juurde. Tema pronksskulptuurid meenutavad puu juurestikku – traadid põimusid omavahel kirglikult loogeldes ja keereldes. Pinna karedus, konarlikkus ja voolujoonelisus on ühtaegu nii tõsine kui mänguline. Metalli paindlikkus ja nõtkus on andnud kunstnikule suurema vabaduse ruumis katsetamiseks. Oma tööde dramaatilisuse vähendamiseks on Attila Mata kasutanud värvi. Nagu varem puuskulptuurid, on ta ka nüüd äratanud oma tööd erksate värvide abil ellu. Tema tööd on piiritletud teravate kontuuridega, mis tõstavad esile struktuuri rõhutatud detailid. Mata eristub oma neoavangardil baseeruvas loomingus kirglikkuse ja tundelisuse poolest, luues iseseisva vormi oma kaasaegsete seas.
Teeme korraks ühe mõttelise eksperimendi! Kujutage ette elastsest materjalist Tatlini mudelit (väiksena) tugeva tuule käes kõikumas. ArtDepoos näitusel võib näha vaid väikest osa tänapäeva ungari fotograafiast. Näituse ja kataloogi pealkiri „Traditsioon ja vastuvõtlikkus” on veidi eksitav ja liiga üldine selleks, et otsustada, mida me võime näha ja oodata näituselt. Fotograafia on dünaamiliselt arenev žanr, mis üllatab oma paljude koolkondade ja stiilidega jätkuvalt maailma. Sellepärast on eriti oluline, et näituse materjali valik oleks piiritletud ja selge. Sellel näitusel aga nii pole läinud ja seepärast on näitus laialivalguv, välja on jäänud fotode loojad ja fotod, mis oleksid tähelepanu väärinud. Näituse üks peasuundi oleks võinud olla sotsiaalgeograafia teemad ja nende näitamine foto kaudu. See suund baseerub ungari fotokunsti tugevatel traditsioonidel ning näituse keskpunkti seatud Lenke Szilágyi fotod toovad teemavalikusse uut ja aktuaalset ning ta fotodest õhkub piilumise pikantsust. Fotograaf on püüdnud objektiivile frivoolsust, kergemeelsust ja lõbu taga ajava maailma kirevust.
Teine suund oleks võinud olla reisimuljed, teiste kultuuridega vastandatud seeriate ja fotode ülesrivistamine Tivadar Domaniczky, Zoltán Vancsó, Tamás Dezső ja Zsolt Szamódy tööde kujul. Näituse tase ja lähenemisviis ei ole ühtne: on kitšilikke postkaarte, aga ka tõsiseid elu mõtet otsivaid pilte. Igal juhul näitab väljapanek ungari fotograafide tundlikkust ja avatust. Väljapaneku kõige kaootilisem osa on eksperimentaalset suunda esitavate tööde segu. Neid töid ei anna omavahel ühendada, näeme palju koolitööde tasemel katsetusi. Ungari fotokunsti traditsioonid on väga tugevad ning Moholy-Nagy, Andre Kertészi, Brassai ja Robert Capa jälgedes pildistada on meie kaasaegsetele suur ja raske ülesanne.
Näitus annab keskmise põlvkonna töödest üldise ettekujutuse, selle tähtsust tõstab see, et tegu on esimese suurema ungari fotograafide grupinäitusega Eestis.
Tõlkinud Kaidi Lõhmus
