Seaduse järgi on Prantsusmaal aga ainult üks riigikeel, prantsuse keel. See punkt viidi konstitutsiooni sisse aastal 1992 selleks, et kaitsta prantsuse keelt inglise keele vastu. Tegelikult raskendab see aga vähemuskeelte olukorda, kuna praegu ei ole Prantsusmaal võimalik ratifitseerida näiteks Euroopa Nõukogu regionaal- või vähemuskeelte hartat, sattumata vastuollu oma põhiseadusega. Lähemas tulevikus põhiseadust muutma ka ei hakata. Kevadise valimiskampaania ajal küsiti presidendikandidaatide arvamust vähemuskeelte kohta. Nicolas Sarkozy vastas, et tema hartat ratifitseerima ei hakka, kuna ei soovi, et Euroopa juristid hakkavad otsustama selle üle, mis keeles on Prantsusmaa kodanikel võimalik ametiasutuste poole pöörduda.
Prantsuse keele olukorda tugevdas Suur Prantsuse revolutsioon, mis andis tugeva hoobi teistele keeltele, kuigi näiteks Kataloonia aladel, mis ühendati Prantsuse kuningriigiga 1659. aastal, keelas kuningas Louis XIV katalaani keele avaliku kasutamise juba aastal 1700. Küsitlused näitavad aga, et isegi kui inimesed ise vähemuskeeli ei valda, peavad nad nende olemasolu rikkuseks ja soovivad nende säilimist.
Prantsusmaal on õppimine kohustuslik lastele vanuses 6–16 aastat. Kooliskäimise kohustust ei ole, õppida võib lisaks riigi- või erakoolidele ka kodus vanemate käe all. Viimast võimalust kasutavad väga vähesed, aga erakoolid on suhteliselt levinud nähtus. Prantsusmaa koolides (ja lasteaedades, mis ei ole kohustuslikud, küll aga väga populaarsed) käib kokku veidi üle 12 miljoni lapse, nendest umbes 2 miljonit erakoolides, millest 95% on katoliku koolid.
Võimalus kohalike keelte õpetamiseks avanes aastal 1951, kui n-ö Deixonne’i seaduse kohaselt võis hakata õpetama regionaalkeeli (baski, bretooni, katalaani ja oksitaani) vabatahtliku ainena. Toona puudutas see pigem keskkooli lõpuklasse, kus oli võimalik vabatahtlikult tutvuda kohalikus keeles kirjutatud kirjandusega.
Esimene kohalikus keeles õpetust andev assotsiatiivne erakool* asutati Prantsuse Baskimaal aastal 1969, kusjuures eeskujuks olid Lõuna-Baskimaal (see tähendab Franco diktatuuri all elavas Hispaanias) loodud ikastola-koolid. Sellele on järgnenud keelekümbluskoolid teistes vähemuskeeltes.
Erakoolide survel hakati ka riigikoolis avama kakskeelseid klasse, kus osa õpetusest antakse kohalikus keeles. Nõnda oli jõutud olukorda, kus aastal 1990 olid olemas kakskeelsed klassid Bretagne’is, Baskimaal… aga mitte Elsassis. Elsassis oli lastel võimalus algkooli 3. klassist peale õppida saksa keelt pool tundi päevas – sellest muidugi ei piisa korralikuks keeleoskuseks. Lastevanemate nõudmised kakskeelsete klasside avamiseks tõrjuti pidevalt tagasi. Haridusministeeriumi kohalik esindaja pidas sellist nõudmist „ekstravagantseks”. Lastevanematel ei jäänud muud üle kui avada Elsassis ise septembris 1991 esimesed eraklassid kolmes kohas. Haridusministeeriumi esindajad olid sunnitud oma seisukohad üle vaatama ja juba 1992. aastal avati esimesed kakskeelsed klassid riigikoolides. Algus oli Elsassis vaevalisem kui mõnes teises Prantsusmaa piirkonnas, aga tänaseks on asi nii, et näiteks sügisel 2006 sai kakskeelset õpetust Elsassis kokku 17 000 õpilast, kusjuures 90% riigikoolis.
Riigikoolides õpetatakse ka korsika keelt. Deixonne’i 1951. aasta seaduses ei nähtud ette korsikakeelset õpetust lihtsalt sel põhjusel, et korsika keeles ei olnud kirjandust, seda peeti vaid kõnekeeleks. Alles 1974. aastal viidi seadusesse sisse muudatus, mis lubab õpetada ka korsika keelt. Praegu on olukord Korsikal selline, et korsika keelt õpetatakse riigikoolis põhimõtteliselt kõigile lastele 3 tundi nädalas, kuigi mõned mandrilt pärit prantslased ei taha saata oma lapsi korsika keele tundidesse.
Kohalike vähemuskeelte õpetamise osas teevad Prantsusmaa piirkonnad omavahel koostööd. 1997. aastast töötab Béziers’ linnas Lõuna-Prantsusmaal Prantsuse Vabariigi Keelte Kõrgem Instituut, mis valmistab ette õpetajaid baski-, bretooni-, elsassi-, katalaani- ja oksitaanikeelsete assotsiatiivsete koolide jaoks. Septembris 2000 õppis selle võrgu koolides kokku 7149 õpilast. Seda on muidugi ääretult vähe, kui pidada meeles, et Prantsusmaal on kooliealisi lapsi kokku üle 12 miljoni. Kuna eraalgatuse survel õpetatakse kohalikke keeli ka riigikoolides, on mõju siiski palju suurem. Näiteks oksitaani keelt õppis septembris 2000 keelekümblusel põhinevates calandreta-koolides vaid 1851 õpilast, kokku aga 71 912 õpilast.
Lisaks tuleb võtta arvesse iga keele geograafiline asukoht ning võimalik „tagala” teisel pool riigipiiri. Baski, katalaani ning ka elsassi (saksa) keele puhul ei ole riigipiir keeleline piir, pealegi on teisel pool piiri Prantsusmaa regionaalkeelel tunduvalt ametlikum staatus ning ka märksa suuremad võimalused näiteks meediasfääris.
Võrreldes teiste kohalike keeltega, puudub bretooni keele kõnelejatel „tagala”, kust tuge ammutada. Mingil määral on eeskujuks teised keldi keeled, iiri keel ja eelkõige Walesis kõneldav kõmri keel, millega bretooni keel kõige rohkem sarnaneb, aga end baskide või katalaanidega võrreldes jääb bretoonidel üle vaid kadedust tunda. Bretooni keele kõnelejaid on praegusel hetkel alles veel veidi üle 200 000. Kohaliku arvestuse järgi oleks vaja, et vähemalt 20 000 last õpiks keelt koolis.
Praegu, sügisel 2007, on neid lapsi, kellel on võimalus bretoonikeelset õpetust saada, kokku 11 750. Nendest 2991 õpib diwan-koolides, mis on assotsiatiivsed, varast täielikku keelekümblust rakendavad koolid. 4623 last õpib bretooni keelt riigikoolis, kus õpetatakse 50% bretooni keeles ja 50% prantsuse keeles, ja 4136 last õpib bretooni keelt katoliku koolis, kus on samuti kakskeelsed klassid. Põhimõtteliselt on kõigis neis koolivõrkudes võimalik õppida bretooni keelt alates lasteaiast kuni keskkooli lõpetamiseni. Keeleoskuse tase erineb süsteemiti märkimisväärselt. Diwan-koolide eesmärk on jõuda tasakaalustatud kakskeelsuseni, kus lapsed algkooli lõpuks (11 a) on saavutanud võrdsed oskused bretooni ja prantsuse keeles. Riigi haridusministeeriumi eesmärk on, et selles vanuses lastel oleks regionaalkeeles saavutatud Euroopa hindamissüsteemi tase A2.
Lõpetuseks võiks öelda, et näiteks sellised kokkusaamised nagu Võru Instituudi iga-aastane konverents, kus tutvustatakse ka kaugemaid piirkondi, on väga tänuväärsed. Bretoonidele mõjub innustavalt, kui nad kuulevad, et isegi väikeses Eestis tuntakse huvi nende keele ja kultuuri vastu.