Ja kõige selle, asise ja päris olemise juures, näib ta üdini uskuvat kirjandusse, kui vahel ka kõhkleb. See peni teeb oma rajad pikkade kaartega, põikab jumalate ja inimeste hoovidesse, oi, ta tunneb palju poolakaid, tunneb ka suure ilma raske sammuga tegijaid. Mõistab nii jumala kui Darwini kohalolu, kusjuures arvata on, et mõlemad taga hästi läbi saavad, et mõlemad oma söögilaualt talle häid-paremaid konte järada jätavad.

Seepärast pole paremat, kui astuda Lindepuu tossava ja võppuva minibussi peale, mis vaatamata oma väljanägemisele kulgeb nagu parim lõbusõiduaurik ning avab maailmu maailmade taga. Mitte et ma arvaks või kardaks, et me enda kirjandus maailma võttes palju pisem oleks. Aga, kurat, kui kaunilt kaigub Poola koerte klähvimine üle vaimulageda maa!