Mart Kanguri luule kohta ei tahaks teha üldistusi. Iga luuletus on kalliskivi, ja nagu Indra võrgus, peegelduvad igaühes neist kõik teised. Nii et piisaku sellest, kui lasen paaril luuletusel kõneleda – antud juhul filosoofilises režiimis. Neil saaks mõistagi lasta kõneleda mitmelgi teisel viisil.

kui leiaks tõe
mis ei oleks vale
küll siis imestaks
ja kuulutaks
ja tantsiks
aga nüüd
tuleb imestada
ja kuulutada
ja tantsida
niisama

Luuletus (lk 48) algab hüpoteetilise olukorraga, kus leitaks tõde, „mis ei oleks vale“, s.t lõplik, täielik, absoluutne tõde. See ajendaks imestamise, kuulutamise ja tantsimise. Imestamine seostub teadmisega (nt filosoofia või teadus), kuulutamine religioosse nägemusega ning tantsimine kunstilise eneseväljendusega. Viimane võib ulatuda teispoole tunnetussfääre ja tunnetusviiside eristusi (vrd tantsimise rolli Nietzschel).

Fraas „kui … aga“ osutab sellele, et selline hüpoteetiline olukord pole realiseerunud. On see üldse võimalik? Kui postuleerida absoluutne tõde, siis kuidas me seda teaksime? Absoluutne tähendab: lahus, eraldatud. Juba määratluse järgi, kui me seda absoluutset tõde teaksime, siis ta poleks enam absoluutne, vaid relatiivne, meiega suhtes. Absoluutset tõde ei saa teada ning tõde, mida teada saab, ei ole absoluutne.

Seetõttu on küll olemas imestamine, kuulutamine ja tantsimine; on olemas filosoofiline, teaduslik, religioosne, kunstiline tunnetus – aga see on „niisama“. Pealtnäha võib tunduda, et see on „vähem“ kui see, kui oleks ikkagi olemas too absoluutne tõde. Aga kui me ütlesime, et absoluutset tõde ei saa teada, siis mis alust on meil väita, et midagi sellist üldse olemas on? Kes midagi säärast väidaks?

Sellist positsiooni, kust midagi säärast väita saaks, ei olegi olemas; absoluutse tõe väitmine on fiktsioon, väljamõeldis, miraaž. See pole mitte „rohkem“, vaid hoopis „vähem“: see on tegelik elujõud miinus säärase ülipositsiooni püstitamisele kuluv energia. Nii et hoopis „niisama“ on n-ö tegelik absoluutne väide, osutades säärasele absoluudile, mis pole elust ja maailmast lahus, vaid on elu ja maailm ise, olemine ise.

tahtsin head
aga tegin kurja
tahet ei saa usaldada
ennast ei saa usaldada
isegi head
ei saa usaldada
saab ainult
teha

Luuletus (lk 62) algab sõnaga „tahtsin“ ja lõpeb sõnaga „teha“, s.t see kulgeb tahtmise ja tegemise pingeväljas. Luuletuse lähtekohaks on tavaeluline vastandus tahtmise ja tegemise vahel: „tahtsin head / aga tegin kurja“. See viitab levinud olukorrale: tahad üht, aga välja tuleb midagi muud, vastupidist. See tähendab, et tahe ei ole õnnestumise pant: esiteks võib tegutsemise käigus esile kerkida ootamatusi, millega ma ei osanud enne arvestada, ning teiseks võivad selguda tahte juures nüansid, varjatud motiivid, mida ma olin varjanud teiste ja võib-olla iseenesegi eest. Nii et ennastki, oma subjektiivset äranägemist ei saa usaldada.

Head tehes ei saa toetuda isegi välisele hea kriteeriumile, mingile printsiibile, käsulauale, objektiivsele standardile. Esiteks jäävad epistemoloogilised ja hermeneutilised probleemid: kas ja kuidas ma seda kriteeriumi ja printsiipi mõistan, mõtestan, tõlgendan. Ja sellel ei saa omakorda olla objektiivset kriteeriumi, sest siis läheks objektiivse aluse otsing lõpmatusse ja me ei saakski kunagi mingit alust kätte. Aga teiseks, veelgi põhimõttelisemalt, selline hea ei ole üleni hea, sest selles on lõhe printsiibi ja üksikjuhu, idee ja teostuse, teooria ja praktika vahel. Kui te teete head mingi põhjendusega, siis ei ole see päriselt hea. See on nagu siis, kui keegi ütleks teile: „Ma armastan sind, selle­pärast et…“ Fraas „sellepärast et“ tühistab fraasi „ma armastan“.

Nii et kui tahta head teha, siis ei saagi millelegi toetuda, vaid „saab ainult / teha“. Teha „niisama“. See ei tähenda sugugi, et siis toimitaks suvaliselt, meele­valdselt – sest suvalise ja meelevaldse tegutsemise juures on just nimelt väga selged alused ja põhjendused: mingi uid, mida analüüsides saab väga kiiresti tuvastada tema motiivid (olgu kasuahnus, mingi iseloomuomadus, freudistlik lapsepõlvetrauma vm). Kui tõepoolest ainult-teha, niisama-teha, siis on see äärmiselt nõudlik. See eeldab ülimat vastuvõtlikkust ümbruselt ja tundlikkust ümbritsejate suhtes, ja nõtkust-valmidust sellele vastamisel. Siin pole kohta rohmakalt meelevaldsel askeldamisel ega ülbel distantseeritusel, millel mõlemal oleks oma selge alus – olgu sehkendamisuius või eraldumisprintsiibis. See ei taga eksimatust. Vastu­pidi – eksimatusehimu on printsiipne, tegevusest lahus olev, kartlik ja ängistatud eksistents. Niisama-tegemine tähendab avatust, haavatavust, eksivust – aga mitte nõrka, loidu, jõrmi, tölpi, halisevat ma-ju-ütlen-et-olen-ekslik hoiakut, vaid julget, vastuvõtlikku, reageerivat, muunduvat.

sa tundud mulle nii mõttekana
mulle muidugi seletatakse miks
et see kõik on bioloogia
ja keemia ja lõpuks füüsika
aga mõtet ei saa seletada
sest seletusel
peab endal olema mõte
ja see sa oledki

See luuletus (lk 16) esitab aine ja mõtte seose nii selgelt ja lühidalt kui üldse võimalik. Luuletus algab pöördumisega „sa“ poole: ilmselt on selleks armastatu, aga seda saab laiendada mis tahes olendile, asjale, materjalile, protsessile, keskkonnale, millega me lävime või milles me asume. See sina ilmneb „mõttekana“. Saab välja selgitada mitmesuguseid asjaolusid, mis põhjustavad selle, et see „sina“ tundub „mulle“ mõttekana. Miks ma armastan oma armastatut, miks tunnen rõõmu oma koerast või miks mingi puutükk mulle kui tislerile huvi pakub. Siin on mängus kultuurilised ja isikuloolised asjaolud (mida luuletuses pole mainitud): nt meie kultuuris on olemas koera kui kodulooma pidamine ning puutöökunst. Selliste kultuurivormide taga on omakorda bioloogilised põhjused: ma armastan oma naist sellepärast, et selles avaldub liigiline soojätkamise nõue; koer aitas kunagi igapäevast toitu hankida ja aitab praegu stressi maandada; puit aitab mul oma senso­motoorikat arendada. Ning bioloogilised asjaolud omakorda tuginevad keemilistele ning keemilised omakorda füüsikalistele.

Aga ükski neist ei põhjenda seda, miks sa mulle mõttekana tundud. Võime välja tuua suure hulga põhjusi, mis sellesse panustavad, ent need ikkagi ei anna põhjendust. Võib-olla on isegi vastupidi: et just sellelt mõttekuse horisondilt lähtudes saan ma hakata uurima põhjusi ning andma seletusi. Mul peab olema vahetu intuitiivne kohalolu „sinudele“ (s.t mitmesugustele teistele olenditele, asjadele, materjalidele, keskkondadele) maailmas, ja alles selle mõtte ja mõistmise pinnalt saan ma teostada uurimusi, sh teaduslikke. Oluline on seegi, et seda mõtet ei võta ma lihtsalt kuidagi endast, oma subjektiivsusest välja, vaid see tuleb nendelt, kelle poole ma pöördun: sinult ja sinult ja sinult. Mõte kerkib meie vahelt. Me tunneme seda. Ma tunnen sind.

tegelikult on isegi
kurvad ajad rõõmsad
sest sa ju elad
ja kurvastad
ka elujõududega
et olla kurb
peab vähemalt natukene
rõõmus olema
tegelikult
peab päris palju rõõmus olema
et natukenegi
kurb olla
kõik rakud on rõõmsad [—]

See luuletus (lk 68) on kogu eetika ja enesehoole nurgakivi. Olemine, elamine tähendab elujõudude avaldumist, toimimist, valla laotumist. Elujõu toimimine aga on iseenesest rõõmus: ta on kontaktis iseendaga (ilma milleta ta laguneks ega oleks jõud) ning samas eristub endast, sirutub väljapoole, laieneb, avardub, teostab (jõud, mis midagi ei teeks ja millelegi ei mõjuks, poleks jõud). Jõud lõimivad ja eristuvad. See ongi rõõm: suuta kokku tuua ja lahku lüüa.

Kurbus on klombistumine ja kokku­langemine. Kui jõud ei suuda enam end lõimida (või ühes jõustikus ei suudeta jõude koos hoida), siis nad lähevad klompidesse (näiteks traumas: mingi psüühikaosa klombistub ning kaotab lõimituse psüühikatervikusse). Ja kui jõud ei suuda enam eristuda, siis nad langevad kokku, iseendale otsa, rudjuvad ennast. See on masenduse valem: ma ei suuda endast eristuda, tuleviku poole sirutuda, vaid vajun tagasi ehk teisisõnu, minevik vajub mulle otsa, matab mu enda alla, ma ei jõua tal enam eest ära.

Tuleb aga tähele panna, et kurbus ei saa eladeski olla täielik. Sest elamine tähendab seda, et mingid elujõud on ikkagi alles, et ma ikkagi mingil määral suudan end lõimida ja endast eristuda. Ja see, et ma kurvastan, tähendab seda, et ma ühe osaga pöördun teise enda osa poole. See pakub nartsissistlikku naudingutki: oh kui vilets ma ikka olen, kui halvasti mul on! Just minuga! Sellega ma näitan, et ma elan. Ja näitan, et mul on isegi päris palju jõudu, et ma saan niimoodi iseenda vastu pöörduda (sügavaimas masenduse põhjas pole enam kurbustki, vaid üksnes spasm, tõmblus, tardumus).

Aga miks ma üldse sellise nabaimetlusega, armsa armi vaatlemisega tegelen? Jah, selline kurvastamine pakub küll mingit naudingut – aga see on pisku mõnu, viril rõõm. Ehk Spinoza terminites kõdi, osaline-tükatine rõõm, mille saan iseenda nüsimisest. Milleks üldse see kõdi ja nüsi? Parem jätan järele. Sest eks ole, sa tundud mulle mõttekana. See on elu mõte. See on elu rõõm kui eksistentsi telgedele tõmmatud lõim, millele kootakse osaliste rõõmude ja kurbuste kude.