Sarja „102 suures saalis“ kontsert 3. III EMTA suures saalis. Kammerorkester Helikunst, dirigent Valle-Rasmus Roots, solistid Iris Eva Aabloo (viiul) ja Hanna Maria Semper (vioola). Kavas Kurt Atterbergi, Edward Elgari, Heino Elleri, Ester Mägi ja Lepo Sumera muusika.

Märtsi algul tegi lavadebüüdi kammerorkester Helikunst dirigent Valle-Rasmus Rootsi juhatusel. Peaasjalikult Eesti muusika- ja teatriakadeemias tudeerivatest noortest instrumentalistidest kokku pandud projektiorkester on võtnud sihiks panustada eesti helikunsti kestlikkusse. Selle auks nopiti kodumaa muusikaloost välja väärikad tähtpäevad: Ester Mägi 100 ja Heino Eller 135, peale selle Lepo Sumera teose „Muusika kammerorkestrile“ 45. aastapäev. Ka välisheliloojate valikust kumab läbi juubelihõngu: Kurt Atterberg oli Elleri eakaaslane ja tema süit nr 3 valmis 105 aastat tagasi, Edward Elgari sünnist möödub aga tänavu 165 aastat ning teose „Serenaad keelpilli­orkestrile“ valmimisest 130 aastat.

Lüüriline keelpillikunst

Tähtis oli kontserdil eesti muusika, kolme hinnatud helilooja looming. Ester Mägi „Vesper“ (1990/1998), mis tuli esitusele pärast kontserdi avaloona kõlanud Ukraina hümni, tõi esile orkestri kena kõlavärvi. Pillirühmad olid kõik ühtlase kõlaga ja oli aimata, et ansamblimängus tuntakse end hästi. Tagasihoidlikuks jäid orkestri I viiuli, kontsertmeistri Joosep Reimaa soolomomendid, mis sulandusid oma malbuses ilusti terviklikku kõlapilti. Kui fraasid tundusid kohati venivat ja takerduvat liikumises, siis loo edenedes see mulje lahtus. Sümpaatse mulje jättis kammerorkestrist ka Heino Elleri „Neenia“ (1928/1969) esitus: kurblik ja õrn, ent samal ajal voolav ja hingestatud.

Eesti muusika vahele olid põimitud ka välisheliloojate teosed: üks rootsi heliloojalt Kurt Atterbergilt, teine britt Edward Elgarilt. Atterbergi süit nr 3 op. 10 nr 1 (1917) tõi orkestri ette kaks võrratut noort solisti: viiulil Iris Eva Aabloo ja vioolal Hanna Maria Semperi. Kahe solisti omavaheline dünaamika oli hea ja teineteisega hoiti energiliselt kontakti terve loo vältel, samuti paistis, et dirigent Valle-Rasmus Roots otsis aktiivselt silmsidet muusikutega. Orkestri ettekanne oli tervenisti tundeline ja teose algus eriti hästi tunnetatud, kuigi esimeses osas otsiti kohati taga oma kõla. Nii tulid noored solistid hästi esile, eriti Aabloo, kes oli ka süidi teises osas hoogsam kui lavapartner, kes jäi vaoshoituks. Kolmanda osa liikuvam orkestripartii sobis Helikunstile väga hästi, lausa nooruslikult, ning seda kroonisid lõpus solistide lüürilised partiid.

Elgari „Serenaad keelpilliorkestrile“ op. 20 (1892) oli ehk kogu õhtu repertuaarist värskele kammerorkestrile kõige kohasem ning lisas debüütkontserdile kevadisust ja nooruslikkust. Teose esimene osa (allegro piacevole) pakkus lootusrikka avamängu: muusika voolas ja liikus nauditavalt edasi. Kui teine osa jäi orkestri ja Rootsi sümbioosis sisse- ja ettevaatlikumaks, siis kolmandas osas (allegretto) leiti kahe eelnenud osa meele­olu vahel sobiv balanss. Nii oli teose viimane kolmandik parajalt emotsionaalne ja alandlik, pakkudes viivuks isegi ilusalt täidlast forte’t.

Eksperimendid maagiaga

Kontserdi lõpunumbrina kõlanud Lepo Sumera „Muusika kammerorkestrile“ (1977/1995) oli õhtu kõige intrigeerivam ja ühtlasi võõrkehana mõjunud teos, mille esituseks liitusid keelpillidega flööt (Pipilota Neostus), metsasarv (Zhaohang Hu) ja löökpillid (Reno Kokmann). On omamoodi sümboolne, et 45 aastat tagasi valmis teos just ühe teise kammer­orkestri esimeseks kontserdiks.* Kaks omavahel tugevas kontrastis osa – lühike ja kiire energico ning pikem, müstiline cantabile – tõid esile orkestri teistsugused kõlaküljed, kuid kontsert lõppes üpriski dissonantselt, tekitades kahetisi tundeid.

Muusikaliselt oli tegu põneva ja kõneka seiklusega, mis paistis hästi sobivat ka noorele dirigendile: Rootsist kandus orkestrile rohkem energiat ja hoogu kui sellele eelnenud ettekannete vältel. Esimene osa, mis on pealkirjagi poolest elujõuline, oli intensiivne ja vali, ent ühtlasi parasjagu lühike. Orkestrile lisandunud löökpillid tõid saali juurde rohkesti kõlavarjundeid – jäi koguni mulje, nagu oleksid keelpillid sellest ehmunud. Teise osana oli aga cantabile läbivalt mysterioso ning kammerorkester kandis selle edukalt välja. Neostuse flöödisoolod olid sümpaatsed ja sisukad ning mõjusid kuulajatele salapäraselt nagu võrgutavad sireenid. Maagia haihtus alles teose lõpuosaks, mis oli kenasti hoogne ja seejuures kontserdi kui orkestri esimese ühise pingutuse lõpu kohta mõõdukalt emotsionaalne.

Ennekõike on orkester oma dirigendi nägu ja tegu. Praegu orkestridirigeerimist tudeeriv Valle-Rasmus Roots on tugeva tšellistitaustaga, mis aitab tal orkestrantidega, just keelpillimängijatega, tulemuslikult suhelda ja nendega suhestuda. Dirigendina jäi ta aga üsna emotsioonituks: tema liigutused olid sujuvad, ent minimaalsed. Kindlasti on Roots üks noorema põlvkonna asjalikke orkestri­dirigente, kelle potentsiaali näeme loodetavasti lähiaastatel realiseerumas.

Mõttelised ajasillad

Kontserdisarja „102 suures saalis“ osana jätkus kontserdiga üle mitme aasta kestev muusikaprogramm, kus EMTA lavale mahuvad õppejõudude ning külalisesinejate kõrvale tublid ja tegusad tudengid. Nõnda on kammerorkestri Helikunst debüüt suurepärane näide, et aktiivsed ja andekad tudengid leiavad eneseväljendusvõimaluse ka omal käel ega jää ootama, et neile kõik kuldkandikul ette kantaks. Projekti korras kokku pandud koosseisud pakuvad võimalusi eksperimenteerimiseks, kasvamiseks ja enesetäienduseks – palju häid, Eesti muusikavaldkonnas tooni andvaid kooslusi on sündinud just projektipõhiselt ja püsivad ühistel väärtustel.

Seekord jäi Helikunst aga tagasihoidlikuks: klassikaliselt järeleproovitud poole peale kaldusid nii kavavalik kui ka interpretatsioon. Oli tunda, et tegu on eeskujuliku (üli)õpilasorkestriga, kes vajab lihtsalt rohkem koosmängu ja aega, et julgeda dirigendiga kõiges kaasa minna ja musitseerida. Kodumaa kultuuri armastusest kannustatud ettevõtmine ja süvamuusika valdkonnale osutav nimi ei tohiks osutuda pidurdavaks jõuks. Igatahes sütitas kontsert lootuse, et üllalt valitud kavasid saab kammer­orkestri Helikunst esituses varsti kuulda nii, et nooruslike interpreetide tõlgendus annab neile lisandväärtuse.

* Johanna Mängel, Eesti klassikaplaat. Lepo Sumera Sümfoonia nr 2 (Melodija 1986). – Klassikaraadio 7. V 2020. https://klassikaraadio.err.ee/1082376/eesti-klassikaplaat-lepo-sumera-sumfoonia-nr-2melo­dija-1986