Linna naaber Tartu vald on arendajate ja uue kodu otsijate seas populaarne. Hoogu on sellele piirkonnale andnud eeskätt ERM, millest pool asub Tartu valla maal. „Kodu viie minuti kaugusel kesklinnast“, reklaamiti eluaset Raadil veel mõni aasta tagasi.

Suur arendussurve on õnn ja õnnetus üheskoos. Üleriigilise uudisekünnise on vald ületanud eeskätt ERMi hoone kõrvale kavandatud uuselamurajooniga, kuid Tartu vallas pingutatakse omajagu kvaliteetse ruumi loomise nimel. Äsja sai kaante vahele endise sõjalennuvälja ruleerimisrajale arhitektuurivõistluse tulemusel kavandatav ERMi elamustänava projekt, millest peaks saama Uus-Raadi keskne avalik ruum ja peatänav. Mõni aasta tagasi otsiti arhitektuurivõistlusega lahendust eramupiirkonda rajatavale pargile, ehitatud on koolimaju, Raadile kavandatakse hariduskeskust, kus hakatakse pakkuma kooskäimise võimalust ka piirkonna elanikele. Käimas on ja on ka lõppenud mitu elamuarenduste planeeringuvõistlust. Nüüd kiidetakse kinnisvaramüügi kuulutustes hoopis mõnusat keskkonda, poodide ja lasteaedade lähedust, pargilikku keskkonda ja avaliku ruumi arendusprojekte.

Järgnevalt räägib vallaarhitekt Egle Nõmmoja lähemalt, kuidas linnalähedane omavalitsus plaanib ehitustegevust nii, et tagajärjeks ei oleks monotoonne põllupealne magala.

Tartu vald on palju panustanud teenuste ja avaliku ruumi arendamisse. Mis on teid ajendanud seda tegema?

Kinnisvaraarendajad on elanikud Tartu valda kohale toonud. Nemad ehitavad hooned, taristu ja väliruumi välja oma kinnistu piires, aga arendusalade kõrval on ulatuslikud munitsipaalmaad, mis samuti vajavad sisustamist ja naaber­aladega tervikuks ühendamist. Praeguse olukorra kujunemine on ajaliselt ja järjestuselt hea. Nn Uus-Raadi piirkonda on elama kolinud küllalt suur hulk inimesi ja nüüd on põhjendatud neile suurte avalike projektide kavandamine. Meil on vedanud: maareformi käigus on linnaäärsed suured maa-alad jäänud valla või riigi kätte. See on avalike funktsioonide loomise eeltingimus. Paljudel omavalitsustel pole seda võimalust: kogu maa on erastatud ning sealt kümneid hektareid avaliku ruumi, koolide-lasteaedade rajamiseks võõrandada pole kerge ülesanne.

Pärast 2017. aasta haldusreformi ja uue vallavalitsuse ning volikogu tööle asumist sai valla areng uue hoo ja hingamise ning tekkis visioon, mida linnaäärsete munitsipaalmaadega üldse ette võtta võiks. Kui omavalitsuses on juhid, kes uuega kaasa lähevad ja on kursis päevakajaliste teemadega, olgu selleks kiimamuutus, rohepööre või hea avalik ruum, siis on lihtsam ka tuge ja rahastust leida. Kui seda pole, siis võib ametnik pingutada palju tahab, aga mitte midagi ei õnnestu, sest teostamiseks vahendeid lihtsalt ei leita. 2021. aasta korraldasime koostöös arhitektuurikeskusega linnafoorumi Tartu valla uue keskuse ja endise Raadi lennuvälja teemal. Kahe päeva jooksul kuulati arhitektide, planeerijate ja maastiku­arhitektide ettekandeid ning pakuti välja lahendusi. Selgus, et üht ja ainukest keskuse lahendust ei ole.

Arendajate huvi Tartu valla uute elamualade on vist suur. Teil on käimas või läbi saanud ju ka mitu kogu linnaosa planeerimisvõistlust.

Viimased kakskümmend aastat on arendussurve olnud väga suur. Eelmise buumi lõpus (2008-2009) tekkis korraks seisak, aga see oli ainult hetkeline hingetõmbepaus. Kordagi pole igav hakanud, pidevalt oleme pidanud uusi sihte seadma. Arhitektuurivõistlusi oleme hakanud korraldama 2018. aastast. Alates sellest ajast on Uus-Raadi nõutumatele aladele lahendus leitud konkursiga. See on parandanud ka lahenduste kvaliteeti. Oleme planeeringute lähteülesandesse lisanud nõuded planeerimismeeskonda kuuluvatele spetsialistidele. Suuremate projektide meeskonda peavad kuuluma arhitekt, maastikuarhitekt, liiklusinsener, torude-kaablite insenerid jne.

Te olete üldplaneeringuga seadnud arendajatele konkreetsed, läbimõeldud tingimused. Näiteks mitmekesine haljastus, rattateed, suurtest monotoonsetest parkimisaladest hoidumine, avaliku ruumi loomine jms. Teil seda vist ei juhtu, et tuleb arendaja ja tahab teha põllupealset monotoonset magalarajooni?

Eks me kõik oleme kasvanud ja arenenud koos planeerimissüsteemi ja tehtud töödega. Kui planeerijad ja otsustajad oleksid olnud 20 aastat tagasi sama targad kui praegu, siis oleks väga palju planeerimisvigu olemata ja ehitatud keskkond hoopis teistsugune. Ka arendajad on teadlikumad ja nende väärtushinnangud on teisenenud. Üldjuhul mõistetakse, mis on peatähtis ja millise ruumilahendusega on mõistlik edasi liikuda. Vastuseis omavalitsuse eesmärkidele ja nõuetele on vähenenud, enam ei mõelda ainult kasumi teenimisele, vaid ka kvaliteetsele ruumilahendusele. Aastaid tagasi tuli lõputult seletada ja argumenteerida, miks on vaja mõelda laiemalt, ruumiliselt, kõiki valdkondi arvestavalt, planeerida kinnistupiiriüleselt jne. Mõnikord tundus see kivist vee välja pigistamisena.

Enne haldusreformi olid omavalitsused väiksemad ja planeerimist kureeriv vallaametnik oli tihtilugu üksinda arendajate vastu. Praegu on minu abimeheks linnaehituskomisjon, kus vaatame arendusalade lahendused üle. Vaidleme, arutame ning kujundame seisukoha. Olukord on lihtsam ka seetõttu, et enamik huvitatud isikutest on kogenud arendajad. Eraisikutest kinnistuomanikke, kes soovivad planeeringu algatada, Tartu vallas enam eriti ei kohta.

Tartu valla uus üldplaneering (ÜP) hakkas kehtima augustis 2022. Üldplaneeringu maakasutus- ja ehitustingimuste väljatöötamine oli suur ülesanne. Tingimuste sõnastamine nii, et neid saaks rakendada terve valla territooriumil ühtmoodi oli pikk ja vaevaline. Lisaks pidi piiri pidama ka tingimuste detailsusega, et mitte väljuda üldplaneeringu lennukõrguselt. See kõik kannab nüüd vilja. Arendajatele on teada meie nõudmised ja keegi ei vaidle ÜP tingimuste vastu.

Oleme eesmärgiks seadnud, et vastu linna piiri me monofunktsionaalset magalat ei arenda, vaid arendame elavat ja tihedat linnaosa, kus on oma keskus koos vajalike teenustega. Linnaga ollakse ühendatud hea ühistranspordi- ja rattateede võrguga. Nüüd liigumegi selles suunas. Üks suur osa selle eesmärgi täitmisest on arhitektuuri- ja planeerimisvõistlused. Võistluste korraldamine on andnud palju teadmisi ja parandanud ruumi kvaliteeti.

Praegu on Uus-Raadil käimas kaks võistlust. Üks neist on kahes etapis: esimeses voorus pidid huvitatud arhitektuuribürood saatma tehtud tööde portfoolio ja nende põhjal valisime bürood, kes saavad konkursialale oma lahenduse esitada. Büroode väljavalimise voorus arutati, et peaksime teise vooru lubama ka mõne vähemtuntud ja mitte ehk nii esindusliku portfoolioga büroo ehk musta hobuse. Suurte kogenud tegijate puhul oskame enam-vähem aimata, millise töö saame, aga tundmatutelt tegijatelt võime saada midagi uut ja ootamatut. Ehk peaksimegi oma mõtlemist just nii muutma?

Teine tähtis aspekt võistluste juures on žürii koosseis. Peame silmas mitte ainult erialaspetsialistide jaotust ja osaliste esindatust, vaid ka muid asjaolusid. Raadi hariduskeskuse konkursi žürii aruteludes tuli selgelt esile, et naised näevad ruumi hoopis teistmoodi kui mehed, tajuvaid teistsuguseid ohte, võimalusi ja kvaliteeti. Ühiskondliku objekti puhul, mille põhilised kasutajad on lapsed, on teistsugune vaatenurk väga-väga vajalik.

Kui palju piiravad valla arengut vanade mõttemallide järgi koostatud ja kaua aega tagasi kehtestatud detailplaneeringud? Näiteks palju kõlapinda saanud ERMi uuele hoonele selga trügivad elumajaplaneeringud on kehtestatud jupp aega tagasi, mil praegustele põhimõtetele üldse ei mõeldudki.

ERMile kõige lähem krunt, Erminurme tee 28 on nüüdseks riigi omandis ja sinna maju ei tule, ehitusload on kehtetud, menetletakse detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist. Ülejäänud Erminurme tee äärsed arendused ja Raadiraja tänava arendused teostatakse lõpuni.

Ka kõnealuse Erminurme tee arendusala lahendus oli leitud arhitektuurivõistlusega. Lühidalt võiks öelda nii, et linnaplaneerimises pole üht tõde. ERMi ümbrust näevad ka arhitektid erinevalt, igal projektil, mille järgi ehitatakse, on ju autor. Eks see on õppetund meile kõigile.

Kui ehitamist on alustatud, siis džinni enam pudelisse tagasi ei topi ning arendust seisma panna ei saa. Kui planeering on ainult paberil ja tegevust pole alustatud, on võimalus teha uus lahendus.

Meeles tuleb pidada, et iga otsus, mis planeerimisprotsessis tehakse, on oma aja ja otsustajate nägu. Alati pole õige tagasivaatavalt kriitiline olla. Lohutuseks võib öelda, et ükski linn ei saa kunagi valmis, linnaruumi ehitatakse pidevalt ümber. Me ei tea ju praegu, milliseid eluruume tulevikus vajame, kuidas tehnoloogiad muutuvad ja millise ruumivajaduse endaga kaasa toovad.

Millised võimalused on linnalähedasel vallal valglinnastumist piirata?

Meie töötame valla üldplaneeringu alusel. Seal oleme ette näinud arendusalad. Planeeringuid, mis seda eesmärki täidavad, ei saa me algatamata jätta. Planeeringute alusel taotletud ehituslubasid ei saa ka väljastamata jätta, selleks puuduvad juriidilised hoovad.

Viimaste aastate rahvastikuprognoosid on kõvasti puusse pannud. Tallinna ja Tartu tõmme on olnud mitu korda suurem, kui seda ette arvata osati. Üle Eesti voolab rahvas tõmbekeskuste poole. Ma ei tea, kuidas seda pidurdada. Meie saame tegeleda kvaliteetsete ruumilahenduste kavandamisega, aga kuidas pidurdada Eesti valgumist kahte lehte, ma ei tea. Tartu külje alla ei kolita ju ainult Tartust või oma vallast, siia tullakse Võrust, Paidest ja Rakverestki. Linnadest, mitte maalt.

Me oleme nokk kinni, saba lahti olukorras. Ühest küljest püüame linna lähialal luua tihedat, multifunktsionaalset linnalist kudet, arendada kvaliteetset avalikku ruumi, teenuseid, ühistransporti, kooli- ja lasteaiavõrku. Linna ühistranspordivõrk ulatub valda, samuti kuulume linna rattaringluse süsteemi. Teisest küljest meelitab kõik see, mida teeme, inimesi siia linna külje alla kolima.

Koalitsioonilepe lubab asutada maa- ja ruumiameti, kes peaks hakkama omavalitsustele planeerimise ja ruumiloome küsimustes nõu andma. Kui palju sa nõu ja toetust vajad?

See sõltub, kui hästi omavalitsuste eripära tuntakse ja kohapealset olukorda adutakse. Pärast seda, kui maavalitsuste keskused sisuliselt likvideeriti, on toetavat õlga väheks jäänud. Infovahetus rahandusministeeriumi planeerimisosakonnaga, kes peaks omavalitsusi toetama, on minimaalne, peaaegu puudub. Me oleme üksi oma otsustega ja pole eriti kellegagi ka konsulteerida. Pigem on abiks teised samasuguses seisus omavalitsused. Minu hinnangul tuleks konkreetsed põhimõtted ja juhised seadustesse kirjutada. Omavalitsustele on vaja tugevamat seljatagust.

Nõudlik teema on piiriülene ühisplaneerimine. Läbi tuleb mõelda teedevõrk, ühistranspordikorraldus, koolid-lasteaiad, teenused jne. Kasutajale ei peaks omavalitsuse administratiivpiirid tuntavad olema. Koostöö on ajaga muidugi paranenud, kuid arutelu ja lahendusi vajab kulude-tulude ümberjagamine.

Muret teeb ruumispetsialistide väga visa pealekasv. Noori tegijaid ei kohtagi, ka uusi ruumiloomega tegelevaid büroosid on vähe ja head tegijad on väga hõivatud. Võib-olla on see Lõuna-Eesti probleem ja Põhja-Eestis on olukord parem.

Kõigi nende projektide – Ermi tänav, Raadimõisa asumi puhkeala, koolid ja lasteaiad – väljaehitamine eeldab rahalisi võimalusi. Kas praegune omavalitsuste rahastamise mudel on piisav, et vallad suudaksid ehitatud keskkonda ja teenuste kvaliteeti investeerida?

Meie ette valmistatavate avalike projektide väljaehitamine valla eelarvest pole täismahus võimalik. Kuna need on tugevat identiteeti loovad ja probleeme lahendavad projektid, näiteks militaarpärandi vaadeldavus või sademeveelahenduste katsetamine ja elurikkuse toetamine, siis on lootust, et leiame vajaliku toetuse.

Kui palju Tartu valda elanikke juurde tuleb, kui kõik käimasolevad arendused valmis saavad?

Juba linna piiri lähedale on elukohti plaanitud ligi 10 000–15 000 inimesele. Tegelikult on see hirmutav ja paneb muretsema. Kust need inimesed tulevad, millised väikelinnad ja asulad selle võrra tühjemaks jäävad?

Praegu valmistatakse ette üleriigilise planeeringu koostamist. Ma tahan väga näha, milliseid hoobasid maapiirkondade tühjaksvalgumise takistamiseks planeeritakse. Kuidas rahvastiku paiknemist juhtima hakatakse …

 

Mida siis tuleks teha, et olla linnalähedane piirkond, kuhu soovitakse kolida?

Eeskätt on vaja elanikele olemas olla ja neid kaasata, ja ma ei mõtle siin planeeringu menetlemisse kaasamist, vaid läbiarutamist ja suhtlemist.

Arhitektuurivõistluste lähteülesannete koostamise eel oleme elanike seas teinud ideekorjeid ja seeläbi on välja tulnud nii mõndagi, millest puudust tuntakse. Näiteks viimastel aastatel on mänguväljakute lahendused välja valinud piirkonna elanikud. Konkursside info on meil kodulehel üleval ja koondatud GISi rakendusse, kus kõik saavad lahenduste ja tulemustega tutvuda. Konkurss enne planeeringut ja piisav teavitamine tähendab hiljem sujuvamat koostööd planeeringu koostamise ajal.

Uuselamurajoonide suur sotsiaalne mure on elanike vähene huvi oma naabrite vastu, kokkuhoidva kogukonna puudumine. Uutesse piirkondadesse kolib lühikese ajaga palju eri tausta ja soovidega inimesi. Puudu on paiga identiteedist. Tihti võetakse neid elukohti ajutise peatuspaigana: tulevad noored, ostavad väikese korteri, siis sünnivad lapsed ja kolitakse edasi suuremale elamispinnale ning alustatakse taas otsast peale. Ei ole nii, et juba mitu põlvkonda on ühes kohas elanud, tuntakse üksteise lapsi ja lapselapsi, kõik teavad kõiki. Vanades külades on kultuurimajad ja külakeskused, kus aastaringi koos käiakse. Uuselamupiirkondades sellised kohad puuduvad. Seni kuni Raadil kogukonnakeskust pole, peame pingutama teistel tasanditel. Oleme korraldanud kogukonnapäevi, kuuskede põletamise ühisüritust, organiseerinud istutustalguid just selleks, et rahvas kokku tuua ja omavahel tuttavaks teha. Näib, et oleme õigel teel.