Eestis praegu valitsema tikkuv mõttelaad, mis seab kultuuri ja muu avaliku tegevuse ja hüvede tähtsaimaks kriteeriumiks kuluefektiivsuse, pole võõras ka meist arenenumates riikides. Seal aga ongi lihtsustavat poliitikat aidanud ära hoida akadeemiline ja kriitiline uurimine, mis annab võrdlevate uuringute ja statistiliste näitajate näol infot poliitiliste valikute tegemiseks (ning tõestab muu hulgas ka kultuuri kaalukat mõju majanduskasvule). Kui kultuuripoliitika tõusis Lääne-Euroopas ja Põhjamaadel nii-öelda kõva poliitika sekka ja kõrvale, siis mitte lihtsalt huvitegevuse pakkuja ning kõrgkunsti soosijana, vaid tõesti eeskätt seetõttu, et ühiskonnas mõisteti kultuuri rolli majanduskasvu taganttõukaja, aga ka sidususe ja heaolu suurendajana.
Ja muidugi on kultuuripoliitika kriitiline uurimine läänes aidanud hoida vaos kultuuri liigset instrumentaliseerimist. Minister Rein Langi väitele, et loomemajandus on sama vana kui kultuur ise ning et loojad ei saa end majandusmudelile vastandada (Maaleht 3. I), on hea lisada, et kultuuril on peale majandusliku mõõtme ühiskonnas veel palju muidki mõjusid ja ülesandeid (sotsiaalpoliitikas, tervishoius, kuriteoennetuses, kogukonnaelus ja identiteedi kujunemises, regionaalpoliitikas ja julgeolekuski). Ei ole võimalik ega vajagi loobuda üldse kultuuriinstrumentalistlikust käsitlusest ja vabastada kultuur kõigist tähtsatest ülesannetest ühiskonna ees, aga usun, et ministergi teab ja mäletab seda lihtsat tõika, et esmane ja põhiline on kultuuris ikka ürgne ajend luua lihtsalt lusti või valu pärast ja talendi ajel, eneseväljendusena, ilma et ühiskond peaks lugema iga sammu hinda.
Kuna Eesti kogemus kultuuripoliitika uurimisel ja kujundamisel on eeskujuriikidest palju kasinam, siis pole ime, et meil napib eespool kirjeldatud avarat ja mitmekülgset vaadet ning kahjuks ka üldisemat arutelu ei toimunud. Pole kahtlust, et süsteemse uurimistöö puudumine takistab Eesti kultuuripoliitika arengut ja selleteemalist avalikku arutelu. Meie kultuuripoliitika uurimine on pihustunud teemakildudeks, üksiklõikudeks eri ülikoolides. Tervikkäsitlust, selle alavaldkondi määratlevat, uurivat ja peegeldavat teadussuunda pole. See ei pea koonduma üheainsa uurimiskeskuse või õppetooli ümber, sest ülikoolide erinevad rõhuasetused võivad anda suurepärase koostoime. Meil lihtsalt ei ole (veel?) piisavalt inimesi, kes rajaksid sellise süsteemse käsitluse ja rahvusvahelises teadusdiskussioonis osaleva uurimissuuna.