1 d: „kaalume võimalust muuta loovisikute seadust selleks, et lahendada vabakutselistele tunnustatud loovisikutele ravikindlustusega seotud probleem.”
Iseenesest on sümpaatne, et see punkt on koalitsioonilepingus alles ning sellest pole loobutud. IRL oli selle seadnud mitte ainult kultuuriprogrammi üheks nurgakiviks, vaid ka oma üldise programmi osaks. Kuid tuleb tähele panna, kuidas nüüd on selle punkti käsitelu muutunud reformierakondliku(ma)ks. Hennoste pidas seda lauset leppe halvimaks, rõhutades väljendi „kaalume võimalust” pahaendelisust ja tühikõmalisust. Tõsi, „kaalume võimalust” on just selline jahe sõnastus, mis taandub IRL i algsest konkreetsusest ja muudab lubaduse või kavatsuse vormiliseks, justkui püütaks rahustada seda teemat oluliseks pidavaid huvigruppe. Kaalumist saab samuti ju pidada käsitlemiseks, probleemiga tegelemiseks, kuid samas ei kohusta kaalumine õieti millekski. Kaalutakse ja leitakse olevat kerge.
Eks vabakutseliste loovisikute ravikindlustuse teostamine võib reformiliku ideoloogia vaatenurgast paista parasjagu tülika maksupoliitilise erisusena või pretsedendina, kuigi tegu poleks suure väljaminekuga. Samas on selge, et tunnustatud loovisiku panus ühiskonna toimesse on omapärane, seda ei saa mõõta ühikutes ega graafikutes, vaid palju abstraktsemalt ja intuitiivsemalt – tähenduses. Seega vajaks erisugune ühiskondlik roll ka erisugust riigipoolset mõistmist ja ka tuge. Tuleb seega loota, et võimalust kaalutakse tõsiselt. Seetõttu ei nõustu ma Hennostega, kelle meelest on tegu leppe halvima lausega. Täiesti arvestatav oli ju võimalus, et koalitsioonikõneluste käigus eemaldatakse loovisikute seaduse parandamisele viitav sõnastus leppetekstist sootuks.
Tõsiasi, et selline küsimuseasetus ülepea veel kirjas on, tundub oluline ja sunnib nõustuma Hennostega, et „kui Lang suudab selle kaalumise tegudeks muuta”, siis on ta leidnud oma valdkonna inimestega olulise ühisosa.
3 a: „riik peab eriala- ja loomeliite olulisteks partneriteks kultuuripoliitika kujundamisel, loome toimivad koostöövormid valdkondade esindajate kaasamiseks.”
See igati asjalik punkt arvatavasti vaidlusi ei põhjustanud, kuna oli olemas nii Reformierakonna kui IRL i valimisprogrammis. Tegelikult peakski see saama aluseks edasise kultuuripoliitika väljatöötamisel, koalitsioonipoliitika ja loominguliste jõudude platvormi ühisosa leidmisel ja kas või näiteks loomeliitude ja loovisikute seaduse muutmise „võimaluse kaalumisel”. Oluline on, et koostöövormid ei jätkaks endise ministri fassaadipoliitikat, mis polnud suunatud mitte sissepoole (koostöövormi enda efektiivsusele), vaid väljapoole (ministri isiku avaliku kuvandi loomisele ja hoidmisele, säravale naeratusele). Tundub, et eelmise ministri loodud simulaakrum oli efektiivne vaid osaliselt – tema erakonna vaatepunktist. See annab omakorda mõista Reformierakonna mõningasest võimetusest olla avalikus dialoogis (selles osas sarnanevad nad hämmastavalt oma põhiliste poliitiliste vastastega) – eelmise kultuuriministri ebakriitiline eneseimetlus ja tema tõusmine riigikogu aseesimeheks mõjub tema erakonna avaliku kommentaarina nimetatud isiku tegevusele. Loodetavasti proovib uus minister siiski luua toimiva koostöövormi, mis oleks regulaarne (kusjuures selle regulaarsuse tihedus on samuti oluline), sisuline ning, mis peamine, lähtuks mõlemasuunalisest mõttevahetusest, mille eesmärk on just võimaliku ühisosa leidmine ja selle pinnalt tegutsemine. Eesti Kultuuri Koda on ilmutanud valmisolekut olla ministri koostööpartner, et arutada läbi paljud olulised küsimused, alates juba nimetatud vabakutseliste ravikindlustusest ja lõpetades küsimustega, mida koalitsioonilepingus paraku ei mainita. Kui Kivisildnik on korduvalt öelnud, et meil tegelikult lihtsalt pole kultuuripoliitikat, võiks sellestki väitest tõukuda laiapõhjaline, senist ülevaatav ja uuendav konkreetne koostöö loomaks valdkondadeülest ja pikaajalist, erakondlikest tõmblustest sõltumatut kultuuripoliitikat.
3 b: „jätkame kultuuripreemiate, sealhulgas elutöö preemiate maksmist vähemalt senises mahus.”
Kui rääkida „halbadest lausetest”, siis „eelistaksin” selliseid punktile 1 d, mis vähemalt viitab sisulistele muutustele, arengule, dünaamikale kultuuripoliitikas. 3 b on ju iseenesest igati kena ja õige punkt, aga selle sõnastuse taga paistab mu meelest just nimelt poliitika kui näivuse loomise ilming. Kultuuripreemiate ja nn „elutöö preemiate” maksmise probleem pole teatavasti päevakorras olnud, keegi pole seda vähemalt avalikkuse ees kahtluse alla seadnud. Miks siis on vaja eraldi sõnastada nende maksmine „vähemalt senises mahus”? Kahtlemata on tegu oluliste preemiatega, kuid ometi võib öelda, et need on üksiknähtused, loomingumäe tipp. Miks siis mainida seda nii valimisprogrammis kui ka koalitsioonileppes? Nende maksmine „vähemalt senises mahus” peaks ju olema enesestmõistetav. Tundub, et siin paistab vastu juba mainitud fassaadipoliitika, leppe lugejate püüdmine säravate üksiknähtusega. Võib-olla on ka vastupidi: siin öeldakse eufemistlikult, et raha juurde ei tule. Igatahes, selliste enesestmõistetavuste kõrvale/ asemele oleks vaja rohkem üldisemaid tendentse, laiemat silmapiiri, kaugeleulatuvamaid ideesid. Samas võib muidugi rahul olla, et punktis ei ilutse reformierakondlikud väljendid nagu „eelarvevõimaluste tekkimisel” või „kaalume võimalust”. Kummaline, kuidas suulistes sõnavõttudes jõuliselt viljeldav resoluutse aususe tervistava eesmärgiga küüslaugupahvak kukub koalitsioonileppes aeg-ajalt üldsõnalisuse mannavahtu.
4 b: „parandame professionaalse kunsti (kino, teater, kujutav kunst jms) kättesaadavust väikelinnades ja asulates.”
Selle punkti juures lubatagu korraks vaadata asja oma kitsa mätta otsast. Kui rääkida regionaalsest kultuuripoliitikast, kaldun arvama, et raamatukogude komplekteerimise probleemi pole tegelikult lahendatud. Raamatukoguhoidjad ja kirjanike liit on juba aastaid teinud olukorra parandamiseks koostööd, selle parimaks näiteks on sündmuste sari „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” igal hilissügisel. Kuid see on siiski üks eraldiseisev üritus ning laiemapõhjalisem komplekteerimispoliitika vajaks uuendamist, jätkuvat läbirääkimist. See on jälle üks selliseid kultuuripoliitilisi küsimusi, mis laseks ka hr Ligil rahu säilitada, kuna ei nõua mitte niivõrd raha, kuivõrd koostööd – antud juhul siis kirjanike, raamatukoguhoidjate ja ministeeriumi vahel. Teisisõnu: üks neid kultuuripoliitikat kujundavaid koostöövorme, millest räägib koalitsioonilepingu punkt 3 a, mis viiakse loodetavasti võimalikult kiiresti ellu.