Ometi tekitab nimetatud väärtuste esitamise kompromissitu jäikus kõhedust. Kui ollakse seisukohal, et „Lapsevanem olemine muutub tööks, mille korraliku sooritamise korral makstakse ka korralikku palka”1 ja seotakse vanemaroll survestatud rahvuseehitusprogrammiga, võib pereeluga, mis on paljude jaoks meie tänase kultuuri olulisimaks dimensiooniks, kaasneda tülgastavaid kihistusi ja ohte. Mõistan, et lüpsjaamet ei välista kiindumist lehma, kuid ikkagi tahaks, et pilk puhkaks tütardel ilma momendita, et selle eest on muu hulgas hästi makstud.
Lugedes ühest meie lähimineviku kõige paremast rahvastikuprobleeme käsitlevast artiklist, et „Globaliseerumine viib vältimatult selleni, et liberalism kui ideoloogia jagab kommunismi saatust”2 ning et riik peab hakkama nautlemiskultuuri ohjeldama, tahad loota, et siin on švejkilikult vinti meelega üle keeratud, et sundida lugejat olulistel teemadel mõtlema. Kuid kontekstist saab aru, et autorile on kõnealused teemad liiga tõsised selleks, et nende juures mingit nalja teha.
Nii kuulutataksegi ainult puhast tõde, et teadus ja loodus on oma vastused meile ammu ja piisava selgusega andnud ning ainult rumalus ei lase meil oma elu nende järgi ära korraldada. Siinkohal oleks ehk siiski mõistlik mõelda Popperile (kes oli ju peaaegu kõiges new left’i antipood), kellele teadus tähendas siiski avatud võimalust kahelda ja esitada küsimusi ning igal juhul mitte õige elukorralduse äraotsustatust. Avatusevajadus on seda teravam, et teadusliku koe tagant tikuvad esile panomeeste stammettekujutused ja elementaarsete kriitiliste küsimuste vältimine.
Evolutsioonipsühholoogiast aimugi omamata esitas mõnesaja aasta eest oma teoses „Parerga ja Paralipomena” kõrvalartikliga kattuvaid seisukohti näiteks Schopenhauer,3 kirjamees, kes teadis naistest ja inimsuhetest kõike, kuigi ta kokkupuuted nendega olid põgusad ja anekdootlikku laadi, ja keda spekulatiivsetegi filosoofide seas sageli klouniks peetakse. Kattuvust võiks ju seletada sellega, et evolutsioonibioloogilised tõed on meile instinktiivselt nii omased, et nende osas ei eksi isegi lootusetult eluvõõrad. Kuid ons tegemist tõdedega?
Seda, miks siinkirjutaja eakaaslasest abikaasale truu on ja kooliplikasid ei ahista, võib ju tõesti kõrval arendatud teadusele tuginedes seletada mu kesise sissetuleku ja madala ühiskondliku positsiooniga, kuigi lollustega jätkates võiks ju välja pakkuda, et evolutsiooniliselt kujunenud olemus peaks mind sundima minema plikasid ahistama Põlvasse või Aafrikasse, kus mu sissetulek mõjuks ehk märkimisväärsemana. Mingist universaalsest bioloogilisest nägususkriteeriumist rääkida saavad siiski vaid oma peas jäägitult kinni olevad ratsionalistlikud idealistid.
Kummaline, et loodusteadusliku koolitusega autor, kellelt eeldaks nüanssideni läbimõeldud, täpseid ja fundeeritud väiteid, kirjutab, et „laps jääb aastaiks tihedalt emaga seotuks, sest rinnapiim on lapsele asendamatu”, andmata sellele rohkem põhjendust, kui et „inimese käitumist määrav geneetiline kood salvestati varasel kiviajal, mil piimasegusid, rinnapumpasid ja külmkappe poes ei müüdud”. Kaldudes samuti intuitiivselt uskuma, et oma ema rinnapiim on lapsele hea, eeldaks selle väite kategoorilisusega väljakäimine siiski tugevamat põhistust kui kiviaega ulatuvat evolutsioonilist dogmat kuulutav kalambuur. Püüti ju rinnaga toitmist pikkade sajandite vältel, kui sünnitada tuli kümme või rohkem last, vältida samuti evolutsioonilistel põhjustel, kõrvaldades sellega takistuse uute laste eostamise teel, sest tissi andes ju ei rasestu.4
Puudulikult toestatud väidetest hullem on see, kui kogu evolutsioonipsühholoogiast tehakse distsipliin, mille abil ideoloogiliselt üht ainuõiget eraelulist mustrit peale suruda, selmet kultuuri- ja eraelu ajaloost tuttavaid elustiilimustreid paremini avada ja seletada. Nii teadusele kui ühiskonnale on parem, kui on enam ümbritsevasse hoole ja tähelepanuga suhtuvaid konservatiive kui positivistlikke ratsionaalseid maailmaparandajaid, kes ainuõiget mustvalget tõde peale surudes oma idealismiga kergelt kurja võivad esile kutsuda. Feministliku mõtte pärandist kummaliste ja koguni anekdootlikena mõjuvate seisukohtade leidmine on tegelikult lahtisest uksest sissemurdmine. Selle kõige taga aga mingi academic left’i nimelise fantoomi nägemine on jabur. Miks siis juba mitte koostada süüdistuskokkuvõte lausa nii, et feministide hulgas samuti levinud arutelud tupe ja kliitoriorgasmide ideoloogilistest konnotatsioonidest5 viitavad peatsele kommunismi tagasitulekule. Ka ju tore mõtteseos. Left’i nagu muudegi nimetuste all on tehtud ja tehakse igasugust. New Left Reviewst leiab spekulatsioone ja täiesti tervemõistuslikke eksaktselt põhistatud arutelusid ja küllap mõttetusigi, samuti on loodusteadlaste ja parempoolsetegi seas.
Maadlus academic left’iga näib paljudele rahvuslastele olevat käepärane eneserahuldamise viis. Eesti elus selle hõõrumisega midagi paremaks aga küll ei tee. Rahvuse ja pere tugevdamiseks on olemas head tervemõistuslikud praktilised lähenemisviisid nagu võrdselt kättesaadav ja tugev tervishoid ja haridus ning käegakatsutav huviharidusse panustamine, mis oli näiteks IRL i valimislubadus ning millega on sellel valimistsüklil totaalselt läbi kukutud. Võiks tõsiselt mõelda mõne spordiala ja ühe kauni kunsti ringi kõigile lastele tasuta kättesaadavaks tegemisele. Iga eestimaalane peaks tundma, et siin külmal maal sündides saab talle osaks jupijagu hoolivam ja toetavam ja parem elukeskkond kui ilmas keskeltläbi. Kui siinse valitsuse forsseeritud prioriteediks jääb see, et inimesed pankade ja arendajate poolt küprokkarpide hinda pumbatud õhu ära ostaksid ja seda igavesti tagasi maksaksid, pole sel riigil ja rahval mõtet. Vankumatuid evolutsioonibioloogilisi tõdesid nõutakse oletatavasti just eesti meestega võrreldes aina parema hariduse poole püüdlevate naiste arvukuse püsiva kasvu tõttu. Paistab olevat hirm, et kui naine saab haridust, siis eesti jorsi nii „armastatud ja eluterve” vaade à la „pandavad on vaid mingis mõõdus tissi ja tussikujuga plikad ja naine sünnitagu ja püsigu kodus ja köögis” enam kõiki piigasid ei paelu. Seda, et Beauvoir niisuguste jorsside pähe imenduks, ei pruugi karta ju ka siis, kui vasaklaagrid taasloodaks.
Siin arutletavate inkubaatorlusvisioonide näol on tegu painutusega, mille puhul paraku teine külgki oma võnke saab. Kui mehel peab olema positsioon ja raha, nagu tahab Kärner, siis tuleb seda ikka teenida ka ajast, mis võiks jääda lastega tegelemiseks. Viimane ongi Kärnerile pigem ema asi. Kuigi meie isapuhkusele jääjate hulk on kaduvväike, oleks tore, kui ühiskonnas säiliks respekt isade suhtes, kellele positsiooni asemel pakuvad huvi ka lapsed. Samuti võiks säilida austus naiste vastu, kellele tundub, et lastearmastus ei peaks välistama seda, mida karjääriks nimetatakse.
1 Tiit Kärner, Eesti rahvastiku hetkeseis ja tulevikuväljavaated – Sirp 18. VI 2004.
2 Samas.
3 Vt nt Artur Schopenhauer, Naistest – Vikerkaar 1993, nr 6.
4 Renessansiaja inimene. Toimetanud E. Garin, lk 269–271.
5 Vt nt Women in sexist society. Toimetanud V. Gornick ja B. K. Moran. New York 1972, lk 292–302.