Ühistegutsemist rahvusvahelisel tasandil ei saa paraku oodata vabatahtlike sammudena, vaid siduva leppena, kus on kirjas tähtajad ja vähendustasemed koos vahendite eraldamisega rikastelt riikidelt vaesematele.

Uut ambitsioonikat kliimalepet on ette valmistatud juba pea kolm aastat – eelkõige oodati tulemust Kopenhaagenist 2009. aastal. Asjata. Paraku on ka Durbanis tulemused taas rasked sündima. Ikka selle pärast, et kaks tippsaastajat Hiina ja USA ei taha võtta siduvaid kasvuhoonegaaside vähendamise kohustusi. Nii on parem varblast pihku soovivad läbirääkijad hakanud ministrite tasemel tehtava lõppotsuse tarbeks ehitama kolme sammast, mis maailmale peaksid paistma tulemusena.

• Esiteks pöörata eelmisel talvel Cancúnis (COP 16-l) saavutatud „põhimõttelised” otsused siduvateks konventsiooni rakendamise reegliteks, sh fikseerida vihmametsade hävimise peatamise meetmed ja nende rahastamise skeem; käivitada vaeste riikide kliimamuutustega kohanemisele kaasa aitav tehnoloogiasiire ja kõige tipuks käivitada vaesemate riikide abistamiseks mõeldud Roheline Kliimafond, mille suurusena lepiti kokku saavutada 2020. aastaks 100 miljardit dollarit;

• teiseks leppida kokku Kyoto protokolliga ühinenud riikidele uued siduvad kasvuhoonegaaside vähendamise kohustused;

• ja kolmandaks peab kokkuleppele jõudma uue rahvusvahelise kliimaleppe – kuhu on kaasatud ka Kyoto protokolliga mitteühinenud riigid –, koostamise mandaadis konventsiooni tööorganitele ja uue leppe koostamise tähtaegades.

Peagi saame näha, mida eelolev nädal toob ja kas ministrid lahkuvad rahvusvaheliselt kliimakogunemiselt oodatud tulemusega või nagu juba mitmendat korda järjest – häbenedes oma tühjaks osutunud lubadusi.

Toimetuselt. Järgmisel nädala reedel on Sirbis põhjalikum ülevaade Durbani kliimakõneluste tulemustest ja nende võimalikest tagajärgedest.