Jimmy Carter lasi 1979. aastal Valge Maja katusele panna 32 päikesepaneeli. Oli Iraani kriis ja USAs kaasnes sellega ka energiakriis. Järgmised valimised võitis Ronald Reagan, kes lasi paneelid eemaldada ja tõmbas nulli taastuvenergiale mõeldud teadusrahastuse. Tema argument oli, et kuna sellesse teadusvaldkonda raha matmine pole seni veel ühtegi söetükki ega naftagallonit juurde tootnud, siis järelikult on see mõttetu kulu. Praegune USA president on ohjeldamatult lubanud avada uusi söekaevandusi ja väidab, et tuulikud põhjustavad vähki.
Poliitikud ütlevad, et Greta Thunberg peaks hüsteeria tekitamise asemel lahendusi pakkuma. Kümned tuhanded teadlased on aastakümneid sedasorti lahenduste kallal tööd teinud. Neid lahendusi on juba väga palju, aga enamikku neist ei rakendata. Ja selle taga on põhiliselt needsamad poliitikud. Nad lihtsalt eitavad, et põletatud maa taktikaga lähenemine planeedi ressurssidele on otsa saanud. Kindel see, et apokalüpsis elavdab kinnisvaraturgu tarbijale soodsas suunas. Aga tarbijatega on siis kööga … ja nii kaugele justkui mõelda ei taheta.
Igaüks peaks muidugi oma tarbimisharjumused üle vaatama, lähtuma neid muutes kaugest tulevikust, et ka tulevastel põlvedel oleks võimalikult suur tõenäosus näiteks Eestis talvel lund näha. Kuid mureora tuleks ikkagi poliitikutele kõige tundlikumasse kohta surada. Ja tugevasti! Kliima on kivi(söe)aegse poliitikategemise pantvangis. Võimulolijad on küll hirmus sõnakad, kuid nende jutu sisu kostaks nagu ülemnõukogu presiidiumist. Täielik karboni ajastu vaim …
Riigisisesed regulatsioonid ja eriti riikidevahelised lepped, mis peaasjalikult kujundavad ettevõtluse toimimist – see on võti, mis on poliitikutel tarvis väga kiiresti südame ja mõistuse koha pealt otsides üles leida. Neil muudatustel on võime mõjutada tarbimist. Igal tasandil. Ja meist igaühel on võimalus selle leidmisele kaasa aidata. Poliitikuid utsitades. Heinakuhi, kust seda võtit otsida, on suur ja otsast juba lõõmabki …
Lauri Laanisto on makroökoloog.