Käib kliimasõda, ikka kostab tango. Nii kõlas üks külma sõja aegne malevalaul, kuigi tango kostis tuumasõja taustal. Nüüd elame tormiliselt süvenevas kliimakatastroofis ja ikka kisendab ooperifantoom kellu järele. Kultuur ja kellu koos, ooper käib ka puhvetis. – Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel istub, nagu ütles Mati Unt.

Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimetamine on lõpusirgel. Estonia hoone ei paku ooperirahvale enam „normaalseid“ tingimusi, sestap visatakse ära äsja rekonstrueeritud Tammsaare park. Tartus on kunstimuuseum kitsaks jäänud ja ära visatakse kesklinna park. Noodsamad tartlased ajasid minema tselluloositehase. Nüüd keedetakse Eesti metsast tselluloosi Soomes ja Eestisse jääb pisut vähem raha, aga ERMist mööda neljarajalist teed Kumusse sõita tahaks ikka.

Ega viis viimastki kaota lootust. Pettunud kirjutavad petitsioone. Hakkajamad otsivad alternatiive, lauldes „ega raha ilmast otsas ole“. Ain Angeri võimas bass kaigub Virtsust Vilsandini ja juba ongi Kuressaare kontserdimaja järele tuvastatud „vajadus kogukonnas“. Minu tõmbekeskuses Viljandis viskasime äsja ära vähem kui pool sajandit vana ametite maja, asemele ehitame „energiatõhusa“ Vabadussõja monumendi. Peatselt viskame ära kultuuriakadeemia peahoone, mil vanust vahest paarkümmend aastat. Kunst nõuab ju ohvreid. Avaliku ruumi kvaliteet on oluline. Miljööväärtuslikke tänavakive toome lausa Hiinast. Küll koroona-, küll roheraha eest koorime üles tuhandeid kantmeetreid tänavaid, et ehitada keskkonnasõbralikke kergliiklusteid. Loomulikult tuleb siis ka vanad puud maha võtta, ega nad pärast säärast raadamist ellu jääkski. Laenu- ja liisinguskeemide kaudu süstime naftat ja maaki selleks kõigeks masinaid ja materjale tootvate tehaste kateldesse, üha sügavamatesse kaevandustesse, üha tohutumatesse terminalidesse, üha otsatumatesse asfaldihektaritesse. Riik andku meile häid asju ja klaarigu kuidagi ära halvad asjad nagu metsade raiumine ja põlevkivi ja kõik need teised ka.

Üldrahvalik silmakirjatsemine ja rohepesu kasvab kiiremini kui SKT. Tegelikult me saame aru küll, et kõike korraga ei saa. Et ei ole olemas kliimaneutraalset ehitamist. Et igat sorti ehitamine paiskab taevasse süsinikku, tähendab kaevandamist, raiumist, jäätmeid. Et rahuldavalt kliimaneutraalne hoone või rajatis on ainult juba olemasolev hoone või rajatis. Rääkida kliimaneutraalsest uusehitamisest on veel eriline silmakirjalikkuse saavutus. Kui ehituslahendus on nutikam või energiatõhusam, on selle saaste lihtsalt mujal ja jupid rohkem kordi ümber maakera tuuritanud. Pealegi viskame selle niikuinii varsti ära, et midagi „normaalsemat“ ehitada.

On aeg rahuneda ja näha, kui ilusad ja head meie linnad, maad ja majad juba (veel?) on. Jooksvaid probleeme saab lahendada midagi eriliselt arendamata – siin muudatus liikluskorralduses või ruumiplaanis, seal tükike pargimööblit või haljastuskonteiner, kuskil äärekivi jalgrattasõbralikumaks siluda …

Kliima soojenemine ei ole naljaasi. See tähendab põuda, põlenguid, pankrotte, nälga, taude, rahvarändeid, sõdu. See on juba kohal. Okastraat idapiiril siin ei aita.

Kuulen juba hääli, et mis see kultuuri, solvatu ja alandatu, jalajälg ikka nii ära ole. Vaadatagu tööstust, liiklust, kaubandust … Kõigepealt – see kõik on tervik, ühtne kultuurilis-industriaalne kompleks. Ja kui õiget tümakat rekatäie lustikummutiteta kätte ei saa, kui kunst on nii suur, et ei mahu Saaremaalegi ära, siis ei saa see jalajälg teab mis väike olla. Pealegi on kunstnik kapitalismi ihade insener, igatsuste interpreet. Lavalaudadel liugleva eeterliku etenduskunstniku jalg on mõõtmatult raskem kui tema palja silmaga mõõdetav jälg.

Kliimakriisi tõttu oleks tulnud juba aastakümnete eest peatada igasugused suured arendusprojektid ja ka mõõdukamad eluliselt ebavajalikud ehitamised. Kokkuhoidu tuleb alustada kõige suuremast ja sümboolsemast, samal ajal kõige hõlpsamast otsast – avaliku sektori suurehitamistest. Kultuurirahvas peaks näitama eeskuju ja loobuma me-nõuame-kampaaniatest stiilis „Eesti väärib“ Kumu või kaht, kolme, kümmet … Vähemad teaduse-, tervise-, hariduse-, vee- ja muu laste- ja lustipaleed kaasa arvatud.

Edasine on vaevalisem, ent samuti hädavajalik peenhäälestus. Kui tundub, et „naturaalkitarr ei anna Yesi mõõtu välja“ või hääl ei mahu kunstitemplisse, millele Juhan Liiv ohverdas oma ainsa kuue, on aeg hinges põhjalik siseaudit teha ning valida elu- ja ärimudel, mis ei nõua mastodonilikke mastaape.

Väike on ilus. Vaikus on kuldne.