Trio Baltic Baroque koosseisus Andrei Rešetin, Imbi Tarum ja Sofia Maltizova on pidevalt kokku mängiv kooslus, mille kõik liikmed on meisterlikud ansamblistid. Trio muusikalis-vaimseks liidriks oli selles kavas Rešetin, tänu XVII sajandi helilooja Ignaz Biberi sonaatidele „Roosikrantsi” tsüklist viiulile ja continuo-rühmale. Tarumi continuo-rolli nauditav virtuooslik tõlgendus ja vilumus aitas esile tõusta „pehmekõlaliste” barokk-keelpillide stilisatsiooni võluvõimul tänapäeval. Tema esitusstiilile isikuomast intensiivsust pakkus aga samuti XVII sajandi helilooja Georg Muffati saksapärase (g-moll) passakalja muljetavaldav sooloesitus klavessiinil. Taas võis rahulolevalt nautida Suurgildi hoone võlvsaali kui parimat kammermuusika esituspaika Tallinnas.

Tutvumine hispaania kunstnike Silvia Márquez Chulilla ja Gorka Hermosa duoga Fantangueando Väravatornis viis nüüdismuusika maailma. Fandango on teatavasti hispaaniakeelsetes maades tantsitud ja lauldud küllalt hiline XVIII sajandi stiilis lugu, milles end meeleliselt välja elatakse. Nüüdishelikeelega kunstmuusikas pole fandango kaotanud oma põhiväärtusi (sh tujukat rütmi, käte- või kastanjettide plaginat ja varieerimist vormiga), vaid on neid isegi tihendanud: fandango kuulaja kontserdisaalis ei saa tingimata kaasa tantsida, ent ei jää ka ilma oodatavast joobumusest! Tahan märkida üht huvitavat seika: Aragoonias Saragossas sündinud Silvia Márquese klavessiini- ja oreliõpetaja on olnud José Luis González Uriol, kelle juures on Saragossas õppinud ka eesti organist Toomas Trass. Akordionist Gorka Hermosa on tavalisest laiema haardega muusik. Sündinud Baskimaal, on ta tegutsenud akordionivirtuoosina, heliloojana, akordionialaste raamatute autori ja kirjastajana ning pedagoogina. Kontsert ise pani huviga jälgima teistsugust, kuivakõlalist klavessinismi, kus tõepoolest valitseb klavessiinitooni jõuline lühike atakk, mitte aga ülemtoonide mäng omaette. Ühtlasi sai lõdvestuda artistliku mänguvabaduse mõjul, mis meenutab kontseptsioonilt Eesti seto etnopop-ansambleid. Võimalik, et ühisosa seisneb „nuppakordioni” koloriidis.

Prantsuse klavessinisti Béatrice Martini soolokontsert Tallinna raekojas oli kahtlemata festivali varase muusika klassikalise tõlgenduse kõrghetki. Tegemist on peene mängulaadiga, kus interpreet kasutab peaaegu täiuslikult prantsuse klavessiinimuusikas XVIII sajandil iseloomulikku registrikultuuri kahemanuaalisel klavessiinil, kõigutades tänapäeval sageli korratud dogmasid klavessiinitooni lühidusest, jõuetusest või ühetaolisusest. Kaunis oli kuulata detailitundlikku ehedat prantsusepärast häältejuhtimist François Couperini allemande’i „L’Exquise” ebaühtlase rütmiga esituses (pr inégalité), õukonnas levinud hiina iluasjade moe mänglevust (pr chinoiserie) Rameau’ süidiosades ja klavessiini täiskõlalist faktuuri näiteks Pancrace Royer’ „Sküütide marsis”. Tallinna kontserdil mängis Béatrice Martin Samuli Siponmaa 1994. aastal valmistatud Blanchet’ kahemanuaalise prantsuse pilli koopial.

Klavessiiniõpilaste esinemine „Kodumaine viis” eesti muusikaga lastekirjanduse keskuses üllatas nii laste klavessiinimängu stiilsuse kui ka tõdemusega, et paljud tänapäeva klaveriteosed sobivad esitamiseks klavessiinil (autorid Silja Aavik, René Eespere, Olav Ehala, Raimo Kangro, Leelo Kõlar, Margo Kõlar, Urmas Lattikas, Ester Mägi, Riine Pajusaar, Katri Rebane, Mirjam Tally, Eino Tamberg ja Liis Viira). Tekkis ülevaade klavessiiniõpetuse ulatusest: esinesid Tallinna muusikakeskkooli, Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi ning Viljandi muusikakooli ja Rakvere Kaurikooli õpilased. Eesti klavessiinimuusikaga seoses oleks autoritega kokkuleppel mõttekas panna kokku valikkogu, redigeerida seda klavessiini väljendusvahendite seisukohast ning trükkida vähemalt kakskeelsena kõigi huviliste jaoks üle maailma. Olen veendunud, et vähemalt Vahemere maade klavessiiniõpetuses tuntaks selle vastu kohe huvi. Eesti klavessiinimuusika enamiku kohta leiab praeguseks andmeid Imbi Tarumi Eesti muusika- ja teatriakadeemias vahetult enne klavessiinpäevade algust kaitstud doktoritööst „Klavessiinikäsitlusest tänapäeva eesti heliloojate teoste näitel”.

Viie kontserdiga keelpillide ja akordioni osavõtul märkisid seekordsed suhteliselt tagasihoidlikud klavessiinipäevad varase klahvpillimuusika äkktõusu vaibumist. Kavaraamatus toodud loetelu põhjal võib tagasi igatseda varasemate klavessiinipäevade kohatist hiilgust. Eesti esituskunstile üldiselt omane vaoshoitud mõistuspärasus, mängutehnika lihvimise eelistamine muusika subjektiivsemate temporaalsete ja kõlaliste vahendite otsingute ees, on end maksma pannud ka siinses klavessiinikoolkonnas. Nukrat tühikut jättes on lahkunud Euroopa varase klahvpillimuusika klassikalise esitusstiili patriarh Gustav Leonhardt (1928–2012), viies enesega kaasa elutarkuse ja osa tänapäevasest kõrgklavessinismist, mis on olnud üks olulisi tähiseid eesti klavessinistidele. Gustav Leonhardt on ühel korral olnud ka Tallinna barokkmuusika päevade külaline ja andnud soolokontserdi raekojas 1996. aastal ning avaldanud siinses ajakirjanduses mõtteid varase muusika interpretatsiooni kohta XX sajandi lõpus (vastates Imbi Tarumi küsimustele). Lõppenud VIII klavessiinimuusika festivali kontserdid peegeldasid järjekindlat traditsiooni, mis aga on vastuvõtlik tänapäevale iseloomulikele suundadele klavessiinimuusikas ja esituskunstis üldisemalt.