Šostakovitši oopust võiks kutsuda autori romantiliseks puhanguks. Eriti, kui võrrelda helikeelt tema samaaegselt juba töös olnud I sümfooniaga op. 10. Trio op. 8 nägi trükivalgust alles aastal 1983, kui teose käsikirjas puudu olevad viimased 22 takti oli taastanud helilooja Boriss Tištšenko. Teosel on veel üks väga oluline eelis klaveritriode repertuaaris üldse: see on selles valdkonnas üks lühemaid ning sobib seetõttu hästi sellise gigandi kui Schuberti Es-duur trio (40 minutit) ette. Õige oli muidugi neid teoseid just selles järjekorras esitada ja mitte vastupidi, nagu kavalehele trükitud.
Klaveritrioks istutakse kokku kahel moel. Üks ja hästi levinud viis on, et kolm kõrgeima klassi interpreeti on otsustanud esitada kolmekesi koos head muusikat, mida ju ükshaaval teha ei saa. Näiteks sellised ajaloolised koosseisud nagu Cortot, Thibaud, Casals või Stern, Rose, Istomin või tänapäevast Perlman, Yo-Yo Ma ja Barenboim. Pean kohaseks siinkohal meenutada ka umbes nelikümmend aastat tagasi laineid löönud koosseisu Igor Bezrodnõi, Mihhail Homitser ja Dmitri Baškirov.
Teise, mitte vähem levinud tava kohaselt istuvad kokku muusikud, kes teevad endale nime just trio kui ansamblina. Neile on olulisem koosseisu nimi kui isiklikud ambitsioonid. Heaks näiteks on siin Moskva Trio, mis on asutatud 1968. aastal ja töötab tänaseni, või siis 2005. aastal ansambli 50. aastapäeva tähistanud Beaux Arts Trio.
Triol Bezrodny-Varema-Lassmann on ilmselgelt ja seniste saavutustega õigustatult esimese variandi pretensiooni, mida oli toonitatud ka annotatsioonis. Kõrgtasemel klaveritrio mängimise esimeseks eelduseks on üks klaver, aga heas korras kontsertklaver. Kadrioru lossis see teatavasti puudub. Nokk kinni ja saba lahti, sest Mederi saalis on see olemas, kuid akustika jälle nigelavõitu. Äkki oleks siiski võinud leida harva kodumail noortele võimaluse ennast Estonia kontserdisaalis proovile panna, lisaks veel Tartu ülikooli aulas ning Pärnu raekojas, muidu tundub see ju raiskamisenagi. Sellele vaatamata oli kontsert ka Kadrioru lossis väga nauditav. Ansambel kõlas eriliselt sooja ja mahukalt heas mõttes domineerivate keelpillitämbritega, sealjuures läbipaistvalt, kuigi Schuberti partituur on ebainimlikult noodirohke.
Šostakovitši Trio op. 8 vormilahendus pakkus põnevust ja seetõttu ei tundunudki teos liiga lühike. Vastupidine efekt rakendus neljakümne minutise Schuberti puhul: vormiliselt laialivalguva IV osa Allegro moderato’s lubasid artistide virtuooslikud võimed moderato likvideerida ning efekt oli nauditav.
Usun ja loodan, et see kord ei jää viimaseks, kus kolm suurepärast interpreeti kodus kokku saavad, sest head triomuusikat ning selle kuulajaid jätkub kahtlemata ka suurematesse saalidesse.