Majamaailma teine ots on agulimaja. Mitte aknapitsidega aguliklassitsism, vaid see majatõug, mis valitseb näiteks Tartu agulites.
See võis alguses olla linnaserva sealaut. Siis tehti tast elumaja, ehitati peale teine korrus, mis on laiem ja kõrgem kui esimene. Siis ehitati majale risti otsa teine maja. Siis lisati nurka midagi kuuritaolist, sisse sahvreid ja muid konkusid.
Maja ruumid elavad igaüks omaenese elu omaenese loogika järgi. Suur aken esimesel korrusel ei ole mitte elutoa valguseigatsus, vaid endise sealauda uks. Paraaduksega veranda on tegelikult lukku keeratud panipaik.
Selle maja sisemine loogika ei peegelda välimust, vaid vastupidi, sest seda on ehitatud seestpoolt. Aga seegi pole reegel, sest see maja pole harmooniline produkt, vaid protsess, mille osad peegeldavad ehitamise aega ja omanike elumuutusi. Rikkust, mis andis võimaluse ehitada juurde uus tiib. Vaesust, mis sundis võtma sinna üürilisi. Sotsialismi tulemist, mil eramust sai üksteist korterit. Ja sotsialismi kadumist, mil kortereid sai viis. Ja lõpuks peegeldub selles kogu linnaosa saatus, kui agulist saab ühtäkki prestiižne elupaik ja pikkamisi vahetuvad kogu maja elanikud. Ainult maja ei lammutata, sest muinsuse kaitse ei luba.
Nojah. Tegelikult kõnelen ma keelest. Keelekorraldajad on ikka tahtnud teha keelest midagi klassitsistlikku. Keelt, milles valitseks süsteem, loogika, proportsioonid. Mida saaks formuleerida kindlateks reegliteks, tabeliteks, sõnastikeks, et ka Glupovo õpetajatel ei oleks probleeme. Mille kohta tegija saaks öelda: keel, see olen mina. Ainult häda on selles, et midagi ei tule välja. Keel ei kõlba isegi klassitsistlikuks fassaadiks, sest keel on tegelikult agulimaja.
Kunagi oli sealaudakeel. Talle ehitati üha juurde uusi tükke, igaüks peegeldamas oma aega. Mõni laenati naabritelt, teine maailma teisest otsast. Tema ehitus peegeldab ühes hetkes kogu tema kujunemise protsessi, samas lauses on kõrvuti tuhandeid aastaid vana sõna ja eile loodud uuendus. Keele eri osades valitsevad eri seadused ja põhimõtted. Tema sise- ja välisvorm ei klapi kokku, sama sõna eri vormid elavad kasutuses eri seaduste järgi: ütlete on tavaline öeldisverb, aga ütleme pea alati partikkel, mis alustab näidet või tähendab ’umbes’.
Selles pole harmooniat ega süsteemi, ammugi mitte kooskõla naaberkeeltega. Loomulikult ei tähenda see, et eri keeleosad ja keeled välistavad täielikult üksteise loogika. Agulimaja püsib ju ka koos, funktsioneerib ja seal on võimalik elada. Ainult kokku moodustavad nii agulimaja kui inimkeel raskesti lahutatavate kihtide, kämpude ja kildude põhimõttelise disharmoonia, mis peegeldab korraga oma sisu ja vormi, kasutust ja ajalugu. See on minu arvates ainus mõttekas keelest mõtlemise lähtepunkt.
Võib-olla see kõlab triviaalsena. Aga kui viia see mõte lõpuni, siis asi enam nii triviaalne ei ole. Sest agulimajast ja disharmooniast mõtlemiseks ei piisa ühest loogikast. On mõttetu mõelda ja otsida väheseid universaale. Meil pole üldse võimalik alustada mõtlemist keelest kui niisugusest. Me ei saa kasutada kunagi valmis mõeldud keeleosade nomenklatuuri. Sest see on tehtud universaalset ja igavest klassitsistlikku harmooniat arvestades. Meil tuleb alustada millestki, mida võiks nimetada keele tükkideks. Postuleerida mingi udune mõtlemisüksus väljaspool seniseid grammatika teooriaid. Me peame mõtlema erinevalt, olenevalt sellest, mis keele osast me mõtleme. Ja alles siis, kui oleme leidnud mingid piirid ja piirisisese loogika, saame liikuda edasi. Ja kuhu me kunagi jõuame, ei tea mitte keegi.
P. S. Kui inimene keele kallale asub, siis kaldub ta mõtlema, et tema on jumal ja sellega ka keel. Aga inimene erineb jumalast selle poolest, et tema loodud maailm tahab olla ühe loogikaga korrastatud koht. Samas kui ühe jumala loodud maailm ilmselgelt ühele loogikale ei allu. Teisisõnu, seegi on agulimaja.