Meenutagem viimast klassikalise muusika kontserti, kus Eestis käidud sai. Minu viimane oli Estonia kontserdisaalis – või vähemalt viimane, mis selgelt meeles on. ERSOt juhatas Kristiina Poska, viiulil soleeris Triin Ruubel. Meelde jäi ta vist seetõttu, et kuulajaid jätkus. Nii. Kui kontsert on meenunud, siis kas mäletate ka, mis oli kontserdi kavas? Mina mäletan, sest kirjutasin kontserdi kavaraamatu. Kõlas kolme helilooja teos: Ülo Krigul, Pēteris Vasks ja Antonín Dvořák. Kiiduväärselt oli kavva võetud kahe elava helilooja muusika. Seda ei juhtu tihti. Arvatavasti oli see võimalik seepärast, et Dvořák täidab saali. Mängiti tema hirmkuulsat üheksandat sümfooniat „Uuest Maailmast“. Vahetult pärast „Uue Maailma“ lõppu andsin Klassikaraadiole intervjuu, kus peegeldasin saalis kõlanut. Kurgus kriipis, sest ma ei julgenud aus olla. Ja mitte-aus-olemine ei tule mul hästi välja. Teel stuudiosse kohtasime trepil Harry Liivranda, kes hõikas: „Maailmatase!“

Dvořáki esitus oli maailmatase. Esindusorkester ei saa endale muud lubada, eriti kui tegu on säärase guilty pleasure’ga¹. Pealegi on sellist asja lust mängida, juhul kui ei ole seda pikalt teinud või pikalt kuulnud. Mul vähemalt oli, kui seda millalgi Järvi Akadeemias mängisime. Oli vist üheksas. Või oli kuues? Sees kripeldas millegi muu tõttu. Maailma­tasemest ja muust õudselt huvitavast sai räägitud, isegi terake kriitikat tehtud.

Esimene kord, kui sellest kripeldusest kirjutasin, soovis ühe ajakirja toimetaja mind tsenseerida. Mul oli juba tollal piisavalt jultumust, et oma tahtmine läbi suruda. Selle kõrval, kui tore, ilus, pompoosne, meisterlik, peene­tundeline jne kõik veel on, lubati mul kirjutada kriitikat ka nii-öelda muusikavälisest – millestki natuke poliitilisest, mis haiseb. Haiseb klassikalise muusika puhul nii räigelt, et ma ei saa aru, miks sellest Eestis ei räägita. Tegelikult tean küll, miks ei räägita, aga see jäägu juba mõne teise kirjutise teemaks.

Mul on üks paik

Et mõtet paremini esile tuua, toon siia kõrvale veel kaks ERSO originaalse kavaga kontserti. Esmalt „Short Ride in a Fast Machine“. Orkestrit juhatas Joseph Swensen ja klarnetil soleeris Maximiliano Martín. Kavas oli John Adamsi klarnetikontsert ja Jean Sibeliuse kaks sümfooniat. Kaks.

Teisena võtan Kadriorus antud ERSO solistide kontserdi, mille kavas olid nelja helilooja teosed: Gotthard Odermatt, François Devienne, Pjotr Tšaikovski ja Mihhail Glinka. Kas hakkab miskit silma?

Rahvusooperi Estonia orkestri väljamüüdud kontserdil, kus orkestrit dirigeeris Arvo Volmer ja klaveril soleeris Ivari Ilja, oli kavas Johannes Brahmsi teine klaverikontsert ja Sibeliuse viies sümfoonia.

Festivali „Müriaadfest“ EMTA sümfooniaorkestri kontserdil (dirigent Paul Mägi ja löökpillidel Brita Reinmann) kõlas Doğaç İşbileni esiettekande kõrval Pius Cheungi ja Antonín Dvořáki muusika (taas üheksas sümfoonia).

ERSO ja EMTA mahukas koostööprojektis „Keelatud armastus“, kus kõlasid armastuslugudest inspireeritud helitööd, oli kavas nelja helilooja looming: César Franck, Pjotr Tšaikovski, Mieczysław Karłowicz ja Maurice Ravel. Risto Joosti kureeritud Vanemuise sümfooniaorkestri suvekontserdil kõlasid plejaadi heliloojate teosed: Giuseppe Verdi, Wolfgang Amadeus Mozart, Ardo Ran Varres, Georg Friedrich Händel, Pjotr Tšaikovski, Gustav Holst, Lydia Auster (!) ja Villem Kapp.

Ei saa märkimata jätta möödunud kontserdihooaja tippkogemust, mis muu hulgas ilmestab armsalt ja toredalt siinse teksti tuuma. Jutt käib Johan Randvere ja Arvo Leiburi kontserdist „Naiste maailm“ EMTA kontserdisarjas „Meistrid laval“. Plakatil poseerib Johan Randvere lillega. Marta Ojasoo (sopran) ja Susanna Liisa Onoper (klaver) vastasid sellele kontserdiga „Naise elu ja muusika“, kus poseerisid plakatil lillebukettidega. Keegi võiks ka meestele au anda ning korraldada kontserdi, mille reklaampildil vahetatakse autol õli. Aga nagu toodud näidetest kõlama jäi, pole „Meeste maailm“ mitte üks kontsert, vaid aastasadu vändanud festival.

Kuhu tulen taas

Aga klassikaline kaanon koosnebki ju suures osas meesheliloojatest. Nagu ütles mulle ajakirja toimetaja, kes mind tsenseerida püüdis: „Muusikas hindame kvaliteeti, mitte sugu.“ Punkt. Esiteks mõistan, et eestlane pole sooteemadega kuigi kursis, ammugi klassikalise muusika valdkonnas: see on ju see, mida lumehelbekesed oma telefonist loevad. Kui tegu oleks üksnes arvamuslugudega, mida gen z’d² doomscroll’ivad³, nii et ekraanile sülge tilgub, siis ma seda teksti ei kirjutaks. Ent soouuringud⁴ on eraldiseisev teadus- ja filosoofiaharu ning maailmas on mitmeid just selle probleemiga tegelevaid ettevõtmisi.

Teiseks, tõepoolest, lääne kunstmuusika kaanon koosnebki enamjaolt meestest. Kuid sellegipoolest tegutses nende meestega samal ajal naisi, kelle helitööde kvaliteet polnud meeste helitöödest kehvem. Meeliköitva näitena toon kontserdi „Järvi ja suveklassika“ (Neeme Järvi, klaveril soleerisid Anna ja Dmitri Šelest), mille kava koosnes täpselt kahe mehe ja kahe naise loomingust. Ja tegu oli ajastumuusikaga. Järvi rääkis „Deltas“⁵ hämmastavat juttu, kuidas naismuusikud on tänapäeval au sees ning kava koostades soovis ta rõhuda just heliloojatele, kes on naised – naistele pühendatud õhtu. Intervjuu kokku­võtteks ütles 86aastane härra Järvi, et õhtu lõpetab Francis Poulenci kontsert kahele klaverile (üks minu lemmikkontserte) ning Poulenci puhul ei teagi, kas ta oli mees või naine. „Tänapäeval väga sobiv teema.“ Alle-aa, kui meie suurim maestro on sedavõrd tundliku ühiskondliku närviga, woke ja koostab säärase kava, mis on minulegi meeltmööda, siis mida teevad tema noored kolleegid?

Igal ajastul on ka naised muusikat kirjutanud, kuid me ei tunne neid ega nende loomingut. Keskkoolis ega kahjuks ka akadeemias neid ei õpetata: lihtsam on käia sedasama rada, mida on tammutud lääne muusikaloo algusest. Miks? See pole ju aus. Seda kaanonit on võimalik jutustada mitmel erineval ja huvitaval moel. See, et oleme harjunud meestest koosneva kaanoniga, ei tähenda, et see oleks ainus ja ammugi õige. Ehk oleks aeg vesta kõiki kaasavat juttu, kus on koht ka teiste sugude esindajatel? Aga kui võtta raasuke objektiivsem suund, võiks edasi küsida, miks peab sellesse kriitiliselt suhtuma. Kas see pole lihtsalt mingi trend? Meil siin Eestis on ju Maria Kõrvits, Marianna Liik, Galina Grigorjeva …

Sealt saan ma jõudu

Donne, Women in Music on heategevuslik sihtasutus, mis on pühendunud soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele muusikatööstuses. Nende viimane uurimus⁶, mis põhineb 31 riigi 111 orkestri hooaja 2021/2022 kavade analüüsil, avaldas masendava tõiga, et kogu hooaja teoste autoritest oli koguni 92,3% meesheliloojad (edaspidi eristan heliloojaid sooliselt), kellest 87,7% olid valged. See näitab ainult väikest muutust võrreldes varasema hooajaga 2018/2019, mil 97,7% esitatud teostest pärinesid meeste sulest. 20 400 planeeritud rahvusvahelise kontserdi hulgas leidus vaid 7,7% kontserdikavas naisheliloojate teoseid, millest 5,5% autorid olid valged. Vaadeldud repertuaarist moodustas 27,5% ainult kümne meeshelilooja looming, kelle hulgas on Wolfgang Amadeus Mozart, Johannes Brahms, Antonín Dvořák, Igor Stravinski ja Johann Strauss. Peaaegu 5% kavades olnud teostest olid Beethoveni sulest ning iga musta­nahalise helilooja teose kohta esitati üks Tšaikovski teos.

„Reaalsus on see, et klassikaline muusika on meie igapäevaelu osa, mitte ainult kontserdisaalides, vaid ka teatrilavastustes, linateostes, videomängudes, kommertsturunduses ja online-meedias. Meie andmetest välja tulev ebavõrdsus ja mitmekesisuse puudumine klassikalises muusikas kajastab naiste võimaluste puudumist kõigis muusika­žanrides,“ ütleb sihtasutuse Donne, Women in Music asutaja ja direktor Gabriella Di Laccio.⁷

Her Ensemble’i liige, orkestri- ja kammermuusik Christine Anderson jagab oma kogemusi ja mõtteid naiste ja mitmekesisuse kohta klassikalise muusika valdkonnas Ühendkuningriigi ametiühingu Musicians’ Union blogis.⁸ Artikkel on kirjeldav ja autorile omase keelekasutusega, mistõttu võtan seal öeldu oma sõnadega kokku. Orkestrikoosolekutel kuuleb Anderson pidevalt naistepõlglikku pominat, kui naine pole oma ametipostil erakordne. Naisdirigentide kohta tähendatakse, et nad pingutavad üle (trying a bit hard) ja et nende hääl on kile (shrill). Öeldakse, et nende taktiskeem ei olnud selge, kuid samamoodi komistanud mehe kohta ei lausuta silpigi. Naisi arvustatakse, pannakse proovile, hinnatakse, sest naine on politiseeritud sugu. Mees saab olla inimene, naine saab olla vaid naine. Naishelilooja, naisviiuldaja, naisdirigent. Siinkohal meenub monoloog, mille filmis „Barbie“⁹ pidas teismelise ema Barbiele ja millest innustununa kukutati nn Barbiemaa patriarhaat. Kes pole näinud, soovitan vaadata. Anderson leiab, et just klammerdumine meritokraatia idee külge toob kaasa sügava umbusu kõigi suhtes, kes esindavad mingisugust „mitmekesisust“ ja kes valitakse mõnele juhtivale kohale. Seda ilmestab üks esimesi Twitteri-säutse uudisloo all, kus antakse teada, et Berliini Filharmoonikud said esimese naissoost kontsertmeistri.¹⁰ „Kui poleks seda kõikjale tungivat poliitilise korrektsuse õhkkonda, siis õnnitleksin teda siiralt. Aga on, nagu on, ja ma küsin endalt: kas ta valiti tänu tema meisterlikkusele või sellepärast, et ta on võimekas viiuldaja JA ka naine.“ Võimekas naine.

Et elada

Ajakirjas Time järeldatakse Los Angelese sümfooniaorkestri peadirigendi ja kunstilise juhi Gustavo Dudameli saavutusi esitlevas tekstis, et kontserdisaalide uksele ei koputa surm mitte seetõttu, et klassikaline muusika pole „lahe“, vaid sellepärast, et see on elitaarne ja välistav kunstivorm. Autor Ed Leibowitz kirjutab, et selles kitsas raamistikus juhtisid suuri orkestreid võimsad valged meessoost geeniused, kes kindlustasid ja tõstsid esile kaanoni, milles valitsesid võimsad surnud meessoost geeniused (nende seas Mozart, Beethoven, Tšaikovski jt). Nende meistriteoste ettekanded olid mõeldud kuulajatele, kes olid uhked oma haritud maitse üle ja kelle vanus tasahilju tõusis. Leibowitz soovib edu publiku saali meelitamisel, kui korraldajal pole pakkuda midagi uut ega ebaharilikku praeguses muutunud maailmas, kus ka teiste sugude ja nahavärvide esindajate loomingulised hääled on kultuurivestluste keskmesse jõudnud ning kus tehnoloogiast tingitud häiring on muutunud tavaliseks ja ihaldatuks.¹¹

Kindlasti ei leia ma, et kontserdisaalis peaks mängima üksnes nüüdisaegset või kvääri muusikat – kontserdisaal kannab ka muuseumi funktsiooni. Häda seisneb selles, et see muuseum esindab aega, kus väärtuste asemel olid upsakad hoiakud, sallimatud ja diskrimineerivad. Soovin, et valdkonnas, kus tegutsen, oleksid kõigil võrdsed võimalused ja et sel oleks mingi(gi) siht. Selle poole liikumisel on suurim mõjuvõim organisatsioonidel ja institutsioonidel. Kui nad näitaksid eeskuju, tuues naiste või üldiselt mittemeeste, mittevalgete, mitte­heteroseksuaalsete heliloojate muusikat laiemale publikule lähemale, korraldaksid neil teemadel loenguid, avaldaksid seisukohti, siis avardaks see laiemat teadlikkust ja ärataks huvi ka kuulajates, kes kannavad edasipürgivaid väärtusi. Ilmselgelt vajame selles vallas ka pädevat haridust. Praegust puudulikku haridust ilmestas magusalt akadeemia meistrite kontsert „Naiste maailm“. Seis on selline, et stagnatsiooniga lämmatatakse kontserdisaalid ja raashaaval kogu valdkond: uut publikut ei tule peale ja kuristik üha süveneb.

Mul on üks paik

Väike statistika meie riigi kahe mainekama orkestri möödunud hooajast. Niisiis, hooajal 2021/2022 esitas ERSO kokku 71 teost, millest viis on kirjutanud naishelilooja. 71 : 5. Tore oli näha, et kavas oli 17 teost elavatelt heliloojatelt. Ja kui lääne kunstmuusika kaanonis tõepoolest polegi palju naisi, siis praegusajal ju ikka on. Nii et 17st helitöö autorist võiks olla seitse-kaheksa naised. Aga ei. On vaid üks, Bulgaaria ja Briti päritolu Dobrinka Tabakova. Eestis elavaid heliloojaid oli see-eest küll: nimelt kaks teost pärinesid Ülo Kriguli ja kaks Erkki-Sven Tüüri sulest. Nüüdisheliloojatest sai esikoha ameeriklane John Adams, kellelt pudenes möödunud hooaja kavva suisa neli teost. Vanemuise sümfooniaorkester esitas möödunud hooajal kokku 65 teost, millest kolm on kirjutanud naine. Elavatelt heliloojatelt oli kavas 24 teost, millest paraku vaid kolme autor on naine (Dolly Parton, Barbara Streisand ja Liina Sumera). Eesti heliloojate teoseid esitati kokku 17 korda ja nende teoste autoritest oli ainus naine Liina Sumera.

Ka klassikalise muusika festivalid, mida olen külastanud ja millest kirjutanud, on masendava programmiga. Viimase XVIII Tallinna kammermuusika festivali kavas (kunstiline juht Maano Männi) oli samuti vaid üks naishelilooja – tema oli ühtlasi festivali resideeruv helilooja. Kidura kavaga on olnud ka festival „Klaaspärlimäng“ (kunstiline juht Peeter Vähi), kogu festivali kavas on olnud ühe või kahe naishelilooja teosed.

Kahju on sellest, et see hais jääb külge kogu valdkonnale, sealhulgas nüüdismuusika festivalidele, kus püütakse teha midagi kaasavat ja edasivaatavat. Eesti muusika päevade kunstiliste juhtide Helena Tulve ja Timo Steineri kavad on sooliselt esinduslikud, festivalist endast rääkimata, rahvusvahelise nüüdismuusika festivali „Afekt“ kunstilise juhi Monika Mattieseni kureeritud kavad on pigemini naiste poole kaldu. See on eelmainitu valguses pluss. Nende kavade sooline mitmekesisus ei tulene sellest, et Tulve, Steiner või Mattiesen oleksid kavva valinud naisheliloojaid selle­pärast, et see on sotsiopoliitiliselt sobiv ja „tänapäevane“. Vastupidi, valikud olid tehtud teadmiste najalt: et oleks millegi seast valik teha, peab olema valim, ja kui see puudub, siis paistabki, et „heasse“ kavva tuleb vägisi naisi valida.

Ja nõnda edasi

Miks me siis nüüd siin oleme ja mida saaks paremini teha? Enim pettumust valmistab mulle valdkonna nn spetsialistide – esimeeste, direktorite, dirigentide, kunstiliste juhtide, professorite, kriitikute, nõukogude, loomeliitude jms – teadmatus. Nagu juba ütlesin, ei olda sooteemade ega feminismiga klassikalise muusika valdkonnas kursis, ja mulle jääb mõistatuseks, kuidas on see võimalik, kui vahel tundub, et ümberringi muust ei räägitagi. Sellega on vägisi kana kitkuda. Õigemini on kana kitkuda kõigi ja kõigega, mis esitab valdkonnale mingeid küsimusi. Institutsioonid on hirmul, et nende mainet hakatakse kahjustama.

Sedasi soovitakse jätta mulje, et kõik on priima, kuigi sees kopitab ja on lämmi: saalid on tühjad, kõlab vaid meeste looming, akadeemias kandideeritakse enam ingliskeelsetele kui eestikeelsetele õppekavadele¹² (eestlased lähevad mujale õppima), enamiku kontsertide teavitustöö on olematu (Kultuurkapital ei tohiks toetada kontserte, mille teave ei jõua kaugemale kui kontserdi asukoht või kiriku ühismeedia lehekülg) ning muusikapedagoogid on valdavalt sovetliku õpetuse ja väärtustega, see aga laastab noorte vaimset tervist. Uusi muusika­pedagooge ei ole pikalt peale tulnud.

Viimastest uudisest selgub, et noorte muusika- ja teatrihuviliste seas on aina nõutumad Eesti muusika- ja teatriakadeemia nüüdisaegsemad erialad ja populaarsust on taas kogunud ka muusikapedagoogika õpe.¹³ Ehk saab siis lähitulevikus mõnda eriala kutsuda nii nüüdisaegsemaks kui ka nüüdisaegseks. Ja ehk annab ilmsiks tulnud trend institutsioonidele märku, et noori ja muidu klassikalisest muusikast kaugeks jäänud inimesi huvitab haridus, üritused ja lähenemisviis, mis peegeldab tänapäeva ja on sellega suhtes, mis on kriitiline, mis hingab. Noori huvitab see, mis on julge, mitte hirmul. Muuseas julge riskima. Praegu jääb mulje, et astutakse omaenda lakk-kinga paeltele ega saada aru, mille taha takerdutakse.

PRIhME on üheksa asutuse strateegiline partnerlus, mis uurib võimusuhteid muusikakõrghariduses ja mida rahastab Euroopa Komisjoni Erasmus+ programm. 2. veebruaril 2022 aastal leidis aset PRIhME sidusgruppide assamblee, mis oli pühendatud teemale „Sugu, seksuaalsus (ja) muusikakõrgharidus(es)“.¹⁴ Assamblee kokkuvõte on vajalik lugemine kõigile muusikakõrghariduses osalejatele. Lisalugemises on viidatud Sam de Boise artiklile, kus võrreldakse soolist ebavõrdsust Rootsi ja Ühendkuningriigi muusikakõrghariduses.¹⁵ Sugude võrdõiguslikkus muusikakõrghariduses on oluline, sest neoliberaalsetes ühiskondades avab ülikool üha enam tee professionaalsesse muusikakarjääri.¹⁶ See, kes õpib milliseid muusika õppeaineid, mõjutab seega muusikaerialade ja muusikatööstuse eri lõhesid. Seega on ebavõrdsus formaalses muusikaõppes seotud muusikategevusega ja ka mõjutab seda kõige laiemas mõttes.

De Boise sõnastab Sally Macarthurile viidates, et võrdõiguslikkust ei väljenda naiste muutumine „konkurentsivõimelisemaks“. Konkurentsile rõhudes nähakse tegevusalasid, kus naised on juba nähtavad (näiteks klassikaline laul), pigem osalemise takistusena, mitte nende muusikaliste traditsioonide, kus eri taustaga naised on nähtavamad, halvustamisena. Nii võivad täielikku soolist võrdust taotlevad lähenemisviisid tuua kaasa meeste eelistamise valdkondades, kus naised on hoolimata ajaloos toimunud väljajätmisest paremini esindatud. Selle eesmärgi saavutamiseks peab tegelema probleemidega, mis tulenevad mõnest maskuliinsest keskkonnast, samuti teadvustama intersektsionaalseid¹⁷ sooga seotud esteetilisi traditsioone. See tähendab ka, et sooline võrdsus peaks hõlmama meeste kaasamist ja nende eesõiguste kahtluse alla panemist, selle asemel et julgustada naisi konkureerima n-ö meeste aladel. Seega on institutsionaalne toetus pluralistlikele, intersektsionaalsetele mudelitele soolise ebavõrdsuse vastu võitlemisel nii soolises väljenduses kui ka valiku­kriteeriumides äärmiselt oluline.

Hea on minna

Klassikaraadio intervjuus tahtsin öelda, et ma ei taha rääkida kontsertidest, mille kavas pole ühtegi naisheliloojat. Nii äärmuslik ma tegelikult ei ole. Olin tol korral emotsionaalne ja just peast karvu kitkunud, sest eelnenud festivalid ja kontserdid olid esindanud üksnes meeste hääli. Ma ei leia – ja see pole ka selle artikli siht –, et kõigis kavades, asutuste juhtkondades ja rektoraatides peaksid mehed ja naised olema täpselt võrdselt esindatud – see oleks pealiskaudne ja teistpidi diskrimineeriv suhtumine. Kuna aga praegu esitatakse ühe klassikalise muusika hooaja jooksul Eestis kuni viis naise loodud teost, siis võiks ju mingi muutus sooliselt võrdsema esindatuse poole aset leida. Rohkem ootaksin teemakohaseid vestlusi jms, et pakkuda valdkonnale tuge ja kasvatada teadlikkust. Näiteks neile, kes ei oska lääne kunstmuusika kaanonis palju naisi nimetada, on Donne, Women in Music loonud naisheliloojatest suure ajastuülese nimekirja (The Big List), kust saab hõlpsasti avastada seni meeste varju jäänud nimesid. Vahest on selle toel edaspidi lihtsam mõne kontserdi või festivali programmi mitmekülgsust tähele panna ja sellest ehk isegi rääkida või kirjutada.

Kõige selle umbsuse kõrval olen ka rõõmus. Tunnen (ja loodan), et needsamad zuumerid on vaikselt üle võtmas ja ehitamas kogukonda, mis on avatud kõigile hoolimata vanusest, soost, vaadetest, teadmistest, seksuaalsusest, nahavärvist jms. Mina tahan olla selle kogukonna osa ning aidata kõiki ja kõike, mis sinnapoole pürgib. Tahan olla osa inimlikkusest ja muutusest nii vaimus kui ka hinges: oma heliloomingus, kultuurikorralduses, etenduskunstis, pedagoogikas, kirjutistes ja ellusuhtumises. Et võiksime meenutamise asemel hoopis manifesteerida, milline on klassikalise muusika festival või kontsert, mis meid sisult ja vormilt rabaks, mis oleks kui sõõm värsket õhku. Võiksime unistada kaasavast, toetavast ja sõbralikust muusikast. Mulle tundub, et on vaja tuulutada.

1 Otsetõlkes „räpane mõnu“ – miski, näiteks film, telesaade või muusikapala, mida nauditakse hoolimata sellest, et see ei ole üldiselt kõrgelt hinnatud, suure või olulise väärtusega.

2 Zuumerite ehk Z-põlvkond (ingl Generation Z) sünniaastate vahemikku määratletakse üldiselt 1990. aastate keskpaigast kuni 2010. aastate alguseni.

3 Ingl doom scrolling („maailmalõpu-uudiste kerimine“) tähendab nutiseadmes pidevat halbade uudiste tarbimist. 2020. aasta Sõnaus pakkus selle eestikeelseks vasteks „õõvlema“.

4 Soouuringud on akadeemiline ja interdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mille raames kirjeldatakse ja analüüsitakse sugude sotsiaal-kultuurilisi suhteid ja soolisuse konstrueerimist. https://volinik.ee/soouuringud/

5 Kersti Inno, Täna õhtul kutsub ERSO suve algust tähistama kontserdile „Järvi ja suveklassika“ koos ukraina pianistide Anna ja Dmitri Šelestiga. – Delta, Klassikaraadio 21. VI 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1609001177/delta-21-juunil-nuudismuusika-suve-erso-kaasaegne-tants-regi­laul/43851a77b5cc5185118a580c5dcd4e39

6 Equality & Diversity in Global Repertoire. – Donne, Women in music 2022. https://donne-uk.org/wp-content/uploads/2021/03/Donne-Report-2022.pdf

7 Maddy Briggs, Donne, Women in Music releases latest report on gender disparity. – Limelight 5. X 2022. https://limelightmagazine.com.au/news/donne-women-in-music-releases-latest-report-on-gender-disparity/

8 Christine Anderson, Campaign for Female Mediocrity. – Musicians’ Union 23. III 2023. https://musiciansunion.org.uk/news/campaign-for-female-mediocrity

9 „Barbie“, Greta Herwig, 2023.

10 New 1st Concertmaster: Vineta Sareika-Völkner wins audition. – Berliner Philharmoniker 17. II 2023.

https://www.berliner-philharmoniker.de/en/news/detail/new-1st-concertmaster-vineta-sareika-voelkner-wins-audition/

11 Ed Leibowitz, The Greatest Orchestra Conductor of Our Time Wants to Take Classical Music Off Its Pedestal. – Time 17. X 2022. https://time.com/6221055/gustavo-dudamel-music-equality/

12 Jaan-Juhan Oidermaa, Ülevaade: Eesti ülikoolide populaarsemad erialad. – Novaator, ERR 5. VII 2023. https://novaator.err.ee/1609026296/ulevaade-eesti-ulikoolide-populaarsemad-erialad

13 Maria Kruusement, Muusikapedagoogika õpe on muutunud taas populaarsemaks. – ERR 6. VIII 2023. https://www.err.ee/1609054196/muusikapedagoogika-ope-on-muutunud-taas-populaarsemaks

14 PRIhME II assamblee „Gender, sexuality and/in Higher Music Education“ kokkuvõte, 2022. https://aec-music.eu/media/2022/03/2nd-Assembly-Brief.pdf

15 Sam de Boise, Gender Inequalities and Higher Music Education: Comparing the UK and Sweden. – British Journal of Music Education 2017, nr 35(1), lk 23–41.

16 Randall Everett Allsup, The eclipse of a higher education or problems preparing artists in a mercantile world. – Music Education Research 2015, nr 17(3), lk 251–261.

17 Intersektsionaalsus on feministlik sotsioloogiline teooria, mille abil analüüsitakse eri ebavõrdsuskategooriate ja võimusuhete koosmõju. Intersektsionaalse lähenemise järgi ei toimi klassikalised rõhumise vormid, näiteks seksism, rassism, homofoobia jms üksi, vaid omavahel põimunult. Ingliskeelne termin intersectionality viitab „ristmikule“, kus need kategooriad, identiteedid, rõhumiste süsteemid jne omavahel konkreetsetes kontekstides ristuvad. Feministeeriumi sõnastik.