Esimene raamat on terviklik materjal, kus juttu klaveri interpretatsiooni ajaloost ja tänasest päevast. Välja on toodud kaasaja pianismi arengu mitmed valupunktid nagu mehaaniline mäng, isikupäratus, oskamatus tõlgendada nooditeksti n-ö ridade vahelt, liigne virtuoositsemine ja steriilne väljendus, konkursside „sport”. Autor valutab südant helikunsti profaneerumise pärast tänapäeval, pidades esituskunsti üllaks ülesandeks koht taevastes kõrgustes talle tagasi vallutada. Siin on taustaks koguni maailma ajaloo poliitilised sündmused, leidmaks eelnimetatud kitsaskohtade põhjuse-tagajärje seoseid. Lugeja saab jälgida autori mõttekäiku, kord nõustudes temaga, kord mitte. Esimest raamatut oli sügavalt liigutav lugeda, sest tõepoolest – vabadust, improvisatsiooni ja kirge kuuleme klassikalise muusika esitustes üha vähem. Nahkur on osanud siin sõnastada tänapäeva kontserdielu vaimse sisutuse, „vaakumi”, mida ehk mõni teinegi meist on märganud. Nõustun väitega, et kuuleme kontsertidel palju küll tehniliselt laitmatuid, kuid ilmetuid esitusi. Autor rõhutab interpreedi subjektiivse, kordumatu vaimse alge olulisust, tehes seda hoogsas stiilis, värvika keelekasutusega. Esituskunsti teemale järgneb pianistide koolkondade tutvustamine Lisztist kuni Rosalyn Turecki ja Mihhail Pletnjovini välja. Igale peatükile on pühendatud parajalt ruumi, ülesehitus on loogiline. Jah, nagu lugesin üht Saksamaal äsja toimunud kontserdi pealkirja: „Geist begeistert!” („Vaim vaimustab”). Esimese raamatu intentsioon on ilmne ning esoteerilise varjundiga pealkiri minu meelest igati põhjendatud.
Lugeja, kellele satub kõigepealt kätte vastilmunud teine osa, kolmsada lehekülge ambitsioonika alapealkirjaga „Renessansist Bachini”, on sunnitud esitama rea küsimusi, sattunud segadusse faktide-muljete virvarris. Milleks käsitleda nii mahukat materjali? Kas on koostatud õpik või on tegemist omamoodi muusikaliste memuaaridega? Ühelt poolt on raamatus vara- ja kõrgbaroki heliloojate igati korrektselt esitatud elulood, kuid nende sekka on autor pikkinud ülimalt subjektiivseid seisukohti. Objektiivsed faktid vahelduvad pealiskaudselt formuleeritud väärtushinnangutega, mis mõjub häirivalt.
Kui lugeda seda raamatut kui autori isiklike eelistuste peegeldust, mida see minu meelest ka on, siis võlub autori hoogne, vitaalne, impulsiivne jutustamismaneer, köidab vaimustus ja isiksuse võlu kirjaridade taga. Kuid materjali organiseerimine raamatus on tendentslik ja peatükkide maht ebaühtlaselt jaotatud. Pole ka ime, sest nii mahuka ajalooperioodi käsitlemisel võibki jääda hulpima info mõõtmatutesse avarustesse. Mõnest heliloojast nagu Purcell libisetakse napisõnaliselt üle, mõnele teisele pühendatakse lehekülgi. Ometi oli vägagi nauditav lugeda mahukat teavet Domenico Scarlatti või ajastu stiilide, näiteks rokokoo kohta.
Kuna raamatus on juttu klaveri mehaanikast tunduvalt erinevatest pillidest nagu klavikord ja klavessiin, siis on ilmselge, et me ei saa neid käsitleda pianismi ajaloo seisukohast. Me ei saa nendele instrumentidele loodud helindeid hinnata sama mõõdupuuga kui tänapäeva klaveri omi, ei saa neid vaadelda läbi klaverirepertuaari prisma, sest kummagi kõlaesteetika ja tehnika on niivõrd erinevad. XX sajandi legendaarsete pianistide esinemisi saatnud lummus ja müstika, rohkearvulise publiku „allutamine” interpreedi-isiksuse tahtele pole näiteks XVII sajandi helilooja Johann Jacob Frobergeri loomingu puhul enam kujuteldav. Põhjuseks on selle muusika kardinaalselt erinev esteetiline sisu ja kvaliteedid. Viimase teema arenduse jätaksin käesolevast substantsile fokuseeritud artiklist välja ning asuksin aktsidentsi juurde lähiajal ajakirjas Muusika.
„Muusika läbi vaimu” II raamatu lugejaskonna sihtgrupina kujutlen esmajoones pianiste, kuid ka laiemat lugejaskonda. Ajalooliste pillide asjatundjaid siin sisalduv info ei üllata, kuid pakub siiski mõnusat lugemist ja n-ö äratundmise rõõmu. Isikunimede register raamatu lõpus on igati vajalik ja väärtuslik, seda nii ühtedele kui teistele. Rõõmu teeb see, et Nahkur on käsitlenud baroki helindeid täisväärtusliku repertuaarina ja andnud lugejale võimaluse nende kohta iseseisvalt detailsemat teavet otsida. Ka vanamuusikud saavad siit impulsi viia end paremini kurssi kaasaja pianismi aspektidega, meelitatuna eemale oma kitsas valdkonnas nokitsemisest. Klahvpillide ajalugu on raamatus panoraamselt edasi antud kui loomulik järjepidev protsess ja see on suur väärtus. Sõna on teatavasti läbi aegade olnud vaimuvara edastaja, universaalse kommunikatsiooni esmane vahend ning viis mõtestada maailma. Julgen postuleerida, et Toivo Nahkur on pianismi ajaloos vaieldamatu erudiit, koloriitne isiksus, kes oskab ja julgeb sõnastada suuri arenguprotsesse ning avada uusi horisonte. Selle eest kuulub talle minu suurim respekt.