Avaõiguslik eelarveline meedia on meil sellepärast, et järjest toote- ja müügikesksem erameedia pole võimeline/huvitatud olema teatud valdkondades vajalikul tasemel ühiskonna valvekoer, rääkimata sisulise mitmekesisuse pakkumisest. Ka Sirbi ülesanne on pakkuda kultuurikriitilisi tekste, mis puudutavad. Kui igapäevameedia dekonstrueerib arvamuskülgedel ühiskonda, siis kultuurimeedia ülesanne on dekonstrueerida just samal moel kultuurinähtusi. Mulle meeldis, kuidas Kerri Kotta võttis mõni Sirp tagasi Arvo Pärdi fenomeni pulkadeks lahti, näiteks.
Kultuurikriitiline tekst tohib ja peabki olema käsitletava ringkonna korporatiivsest lojaalsusest kõrgemal, sellele väljakutse esitama, tasakaalustades sel moel suhtekorralduse ning kuvandiloome saavutusi. Kuid kuidas oleme jõudnud punkti, et kriitik või ajakirjanik peab olema klaköör?
Meedia põhirõhu kolimine paberist ilmavõrku on teinud lõviosast meie (pop)muusika-ajakirjandusest mängu teemal „minu kaubanduslik teadaanne on sinu uudis“. Hästi, ilmub see pressiteade ülepaisutatud pealkirjaga veidi toimetatult siis Delfis või Elu24s ära. Paremal juhul müüb end paberlehte mõnda uudis- või persooniformaati. Kajastatavate artistide-teemade valiku ning mahu määrab ka võimalik klõpsatavus. Sa kas oled loetavuselt esimene või reklaamiandjatel pole su lugu vaja. Seetõttu tulebki inimestele pakkuda seda, mida nad juba loevad-jälgivad. Hästi, meil on ka ERRi kultuuriportaal, seesama Sirp, Müürileht ning Muusika, mis ei ole sunnitud turudiktaadile alluma, kuid suures plaanis paneb mõjukuse paika ikkagi loetavus.
Igatahes on ajakirjaniku kui pisikese Peetruse roll aina kahanenud ega hakka ilmselt kunagi uuesti kasvama. Kahekümne nelja tunnine uudistetsükkel koos kohustusega olla loetavaim ning vajadusega hoida voog pidevana maksimaalselt optimeeritud elavjõu tingimustes tähendab paratamatult, et pragmatism on üle idealismist. Kuigi läbipõlemisnähtude eest see hoiak ei päästa, lähevad enese säästmiseks käiku sundsümbioosid, millest võidab tegelikult ainult see, kelle huvides on uudise kaudu oma toodet müüa.
Õigupoolest pole sel väravavahi mängimisel ka mõtet. Mõni artist võibki ju jääda jooksma muusikatoimetajate sisulise uudisväärtuse lati alt läbi, kuid sobib suurepäraselt ajaviiteajakirjandusse pehmetel teemadel sama juttu esilehelt esilehele ringiratast kordama. Ning saab ikkagi kätte selle, mida ta kunstilises plaanis ei vääri. Lisame siia veel kahes eelmises lõigus tõdetu ning võimegi Sancho Panza järele hõigata.
Seejuures paistavad suhtekorraldajate või artistide ja žurnalistide isiklike suhete kõrvad tihti seda laadi „uudiste“ tagant välja. Ka mina pole sellest patust puhas – kellegi hulka kuulumise vajadus on osa inimloomusest. Kuid loodetavasti patustan eetiliselt, eelistades uudisteemade valikus peavoolule alternatiivmuusikat. Ma ei taha, et lugejale jääks mulje, nagu piirduks kogu Eesti uudisväärne popmuusika superstaarisaate, „Eesti laulu“ ning nelja-viie suurema plaadifirma hoolealustega.
Samal ajal pole paberist võrku kolinud (pop)muusika-ajakirjanduse teine pool – kriitika. Õigupoolest on see jäänud üldse vaeslapse rolli. Meil EPLis suri järjest närvem plaadiveerg välja nii, et selle puudumist märgati alles aasta pärast. Eesti Ekspressis on üks kuni kuus arvustust numbri kohta. Õhtulehes ilmub teinekord ka midagi. Vaid Postimees laob terve külje täis nagu vanasti. Hõredama ilmumissagedusega väljaannetest on küljene plaadinupuruum veel KesKusil ja Müürilehel. Kuid millal lugesite mõnest suurest üleriigilisest mitte avaõiguslikust päevalehest või portaalist sisukat kontserdiarvustust? Veidi sulistamist loetumates meediakanalites näitab, et kui teema on võimalik klõpsumagnet, käib fotograaf kohal, sündmuse järelkajana ilmub seltskonnagalerii ja ongi kogu moos. Ei mingit mõtestamist. Väga palju on ka kontsernisisest ristturundust. Esseistikal selle eri mahus ja vormis pole muutunud meediamaastiku popkultuuripõllul enam kohta, kui ERRi Kultuuri avaõiguslik oaas välja arvata. Mujal aga … miks peakski? See on töömahukam, aga lugejaid on vähem. Sõpru sellega ei võida, uskuge mind. Olen olnud ka olukorras, kus mõjukas teletootja välgub ja paugub, sest mu kommentaarid otseblogis ei näita tema saadet soodsas valguses.
Kuigi, ka popmuusika kriitika on järjest hambutum. Võimalik, et see on eelkirjeldatu paratamatu kaasnähe. On ju meie tüüpiline popikriitik kas a) vananev hipster, kes enda jätkuvalt pädevana näitamiseks kõigele uuele kaasa kiidab, b) sõpruskonna hääl, kelle staatus kambas sõltub sellest, mida ta semude ponnistuste kohta arvab, c) keegi, kes kunagi plännis paaris pundis ja kujutab nüüd ette, et teab midagi muusikast, näiteks mina.
Sellist asjade seisu on ajapikku hakatud normina võtma. Seega: meie popartist või mänedžer polegi harjunud, et ka tema võib olla kriitika subjekt ja kuuluda seibideks dekonstrueerimise alla. Rääkigu meediamagnaadid oivalisest ajakirjandusest, mida tahavad, elukene supertoimetustes veereb omasoodu – allamäge.