Püha Risti kirikus haarab ühe seina Kai Kiudsoo-Värvi neljateistkümnest pildist tsükkel „Ristitee”, mis kujutab stseene Kristuse kannatusloost: surmamõistmisest haudapaneku ja ülestõusmiseni (igale neist vastab katoliku rituaalis oma palvepeatus).Väikeste, kuid piisavalt paksude klaasplokkide tagakülgedele on reljeefidena kantud järjestikused stseenid, mille kujutusviis lähtub vanade miniatuuride lihtsast ja vahetult südant puudutavast laadist; tagapõhjadele annab helki hõbe, detailidele lehtkuld. Oma osa selle pildijada mõjukuses on raamidel, milleks valitud materjalid (värske, tahmunud või vettinud laud, naelad, tekstiil) on iseenesest tähenduslikud ja sihitud vaataja isiklikule valu ja kannatuse, aga ka otsesele haiglakogemusele (voodilina, tablettide tühjaks pigistatud ümbrised). Kirikuinterjööris saavutavad erilise kõla ka Mare Saare „Vaiksete tunnistajate” nimetust kandvad, õhkõrna graveeringuga klaasplaadid, millele on kinnitatud salapäraselt mõjuvad, nukrad ja mõtlikud opaaksest või piimjast klaasist profiilpead. Altari poolel köidavad pilku Riho Hüti napi, kuid särava lahendusega „Kolm tähetarka”. Kirikuseinad toetavad muidugi sakraalse sõnumiga kunsti igati ja et meil sellist kunsti luuakse, on omamoodi tsiviliseerumismärk nii või teisiti. Aga millegi märk oleks ka kiriklik tellimus.