Pianist Piia Paemurru ja EMTA magistrant Pirjo Püvi pakkusid kuulajaile Saint-Saënsi, Debussy, Fauré,  Griegi, Oskar Merikanto, Mihkel Lüdigi ja Artur Lemba laule. „Vocalissimo” väga mitmekesine sari pakkus seekord jälle meistri ja õpilase kooslust. Piia Paemurru on suurte kogemustega nii kammeransamblisti kui ka pedagoogina, antud kontekstis on oluline tema koostöö lauluõppuritega. Tema musikaalsus ja võime kogu olemusega hoida partneriga ühist hingamist on mind alati paelunud. Isegi siis, kui näiteks  mõne külalisprofessori meistrikursusel on tulnud sukelduda kellegi asendajana, pea ees, tundmatusse muusikasse, mis näitab, kuivõrd tugev on tema prima vista. Selgi õhtul võis nautida oskust leida igale loole oma atmosfäär ja panna klaver kõlama ootamatult mahedates värvides.

Pirjo Püvi on minu tähelepanu köitnud juba Elleri-nimelises muusikakoolis õpingute ajast (õp Aino Kõiv), silma on hakanud tema  siiras muusikasse minek, ülihea keelevaist (on lõpetanud TÜ inglise keele filoloogina; kiiduväärt head olid laulja enese tõlked – mõtteselged ja poeetilises keeles!) ja ülimalt põhjalik suhtumine tehtavasse. Vanemuises Händeli ooperis „Acise ja Galatea” avas Damoni roll tema lavasarmi ja kelmikalt koomilise ande. Loodus on talle kinkinud väga puhta ja ülemhelidest rikka hääle. Nüüd, kui ta õpib Nadja Kuremi äärmiselt asjatundliku käe all, on näha  pidevat liikumist täiuse suunas. Meenutagem tema soleerimisi suurvormides (dirigendiks Nikolai Aleksejev, Normunds Vaicis ja Anu Tali), mis on andnud kauneid elamusi paljudele kuulajatele. Mederi saali üsna tujukas akustika (mitte kõikjal ei jõua kuulajani adekvaatne kõlapilt) tundus sel õhtul väga soodne.

Kui kontserdi avalugu, Saint-Saënsi vokaliis „Ööbik ja roos”, mis hakkas meieni kanduma kusagilt väljastpoolt nägemisvälja, viis otsekui metsaradadele. Kui lauljanna aeglaselt jalutades ja lõõritamist jätkates meie ette ilmus, silmad õndsusest kinni, tekkis tõeline illusioon – kel on õnnestunud laksutavat ööbikut näha, see teab, et linnukesel on laulmise ajal silmad kinni. Kava esimene, prantsuse muusikale kuulunud pool hämmastas stiilipuhtuse, perfektse keelekõla ja kargeks jäämisega romantilises maailmas, mida pakkusid Saint-Saëns ja Fauré,  samuti värvide ja harmooniate leidlikkusega Debussy lauludes. Romansis „Milleks jääda üksi” üllatas virtuoossusest hoolimata minoorne nukrus, „Kevades” artistlikkus ja sealjuures muusika nautimise tunne, „Armastame teineteist” oli lauldud juba mingi uue, sisulise sügavuse, laulja ohketunnetusega. Fauré romanssidest imponeerisid eriti „Saladus” ja „Kuuvalgus”: esimeses süvenev endassevaade ja teises eelkõige pianisti täiuslik harmooniliste  mängude taju. Teine, Põhjamaade meeleoludest kantud pool algas Griegi kargete õhuväreluste maalimisega.

Ülipopulaarsed „Sind armastan”, „Luik” ja Solveigi laul toodi meieni ülilihtsalt ja ehtnorraliku loomulikkusega, põnev oli kuulda ka tundmatut „Linnulaulu”. Merikanto rahvalaululik „Õunapuu õied” ning sealmail ülipopulaarsed „Äiu-äiu” ja „Kui paistab päev” paitasid kõrva meie keelele  omase pehmuse ja lauludes peituvate emotsioonidega. Meie lauluvara kullafondi Lüdigu ja Lemba lauludes on varjul mõnigi kari, mida noor laulja veel ei oska tajuda. Kõigepealt sisuline süvenemine, mis aitab tempode valikul, ja muidugi kerge ja kõrge häälega laulja tessituuri probleem. Kui Saint-Saënsi vokaliisis kuulsime briljantset kolmanda oktavi re-d, siis „Üks pisar veereb vaikselt” istub esimeses oktavis, „Lapsepõlves” peaks lausa väikese oktavi  si ära laulma (õnneks laulja seda ei teinud). Küll aga sobisid tema häälele ülihästi Lemba rimskikorsakovliku hõnguga „Küll koovad imekangast” ja „Nüüd üle kirsipuude”. Lisapalana korrati mõlemale muusikule ülimalt sobilikku Debussy „Marionette“. Lõpetuseks tahan toonitada, et laulja esitas kogu kava peast, mis andis talle täieliku interpretatsioonilise vabaduse, ning soovitada seda kava pakkuda igale kontseripaigale nii kodu- kui välismail.