Mart Kivastiku näidendi „Kits viiuli ja õngega“ (2006) peategelane, kunstnik Elmar Kits kurdab üha, et tal on „vaid kaheksateist kopikat“. Sellest ei jagu endalegi, saati siis sõpradele või lausa võõrastele.

Sel nädalal avaldatud Eurobaromeetri uuring „Kodanike vaated Euroopa arenguaastale“ kinnitas, et enamik rahvuskaaslasi jagab Kitse arusaamu: vaid 19% vastanutest leiab, et nad saavad üksikisikuna võidelda vaesuse vastu arengumaadel, ning sama vähesed leidsid, et vaesuse vastu võitlemine arengumaadel peaks olema Eesti valitsuse prioriteet.

Viimastest nädalatest leiab teisigi näiteid eestlaste kitsidusest.

Nii on ootamatult suurt vastu- ja meediakaja tekitanud Tallinna ülikooli rektori Tiit Landi ettepanek anda rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanikule Andrei Ivanovile eriliste teenete eest Eesti kodakondsus. Kultuuriministeerium Landi ettepanekut ei toetanud, lastes nii käest võimaluse Eesti venekeelse kultuuriringkonna poolehoidu võita. Kõrvaleheidetud võimalusest haaras kinni praeguse valitsuse ehk aktiivseim liige, haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski, kes viis Landi ettepaneku valitsusse.

Samal ajal läbis riigikogus teise lugemise „Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse“ eelnõu, mille jõustumisel säilitatakse komisjonide koosolekute helisalvestisi kuni riigikogu koosseisu volituste lõpuni. Muudatuse põhjendused on pragmaatilised: salvestiste korrastamine (loe: lobajutu väljalõikamine) kulutavat liialt ressursse ning need ei pakkuvat niikuinii kellelegi huvi. Miks olla nii pessimistlik ja kitsi? Õigemini, miks peituda rahvusliku kitsiduse taha, kui tegelik põhjus on selgelt tagala kindlustamine: pole salvestist, pole probleemi.

Elmar Kits ütleb sessamas Kivastiku näidendis: „Aga me elame ju lootuste hiilides …“ Ei jää vist tõesti muud üle, kui hiilimisi loota, et pärast valimisi, mil vähemalt erakondade programmide järgi peaks igale kodanikule (sõltuvalt parteist) x kuni x+y eurot enam raha aastas kätte jääma, väheneb ka meie – nii valijate kui valitsejate – kitsidus.