Välis- ja sisepiirangute ja vabaduse teema on läbi aegade vaevanud paljusid loojaid või ilmselt on õigem öelda, et vaevalt ükski sügavuti minev, endasse kaevuv looja sellest problemaatikast puutumata jääb. Ja nii on vahest õigem Kristiina Kaasiku viimaste tööde mõistmisel mitte niivõrd mõelda tema 1970ndate või isegi 1980ndate alguse loomingu peale, kuivõrd tulla 1990ndate algusesse – aega, mil poliitilised välised tõkked olid küll langenud, kuid rahvusvahelise kunstimaailma (sealhulgas ka kunstituru) ootuste koorma tõttu polnud sugugi lihtsam endale, oma otsinguile kindlaks jääda. Just tollal jõudis Krsitiina Kaasik sügavalt läbi tunnetatud maastikutõlgenduse juurde või teisiti väljendades religioosse kunsti juurde.
Tema religioossusel ei olnud ei siis ega veel vähem ka praegu midagi pistmist ühe või teise konfessiooni atribuutika või isegi neile vastava metafoori loomisega. Tema lähenemisviisi võiks pigem võrrelda XX sajandi alguse ekspressionistide hingestatud maastikutõlgendustega – kaitsekihi loomisega tollase alles pead tõstva konsumeristliku sootsiumi kaose vastu. Ka katedraal, saksa ekspressionistide üks meelismetafoore, ning eelkõige selle vitraažakende põhjal välja kasvanud teine metafoor paljutahuline kristall sobisid õige hästi avama Kristiina Kaasiku viieteistkümne aasta taguseid maastikuvisioone. Kristiina Kaasik on visionäär, kuid mitte selle praeguses mõttes, tema visioonid on pigem intellektuaalsed ja hingelised eneseotsingud. Ta on ka praegu üsna samal teel, kuigi on sellegi aja jooksul teinud läbi mitmed loogilised muutused, arengu. Kui 1990ndate kompositsioonid olid üles ehitatud vertikaalidele, ülespoole pürgimusele, siis nüüd on sisse tulnud horisontaalne, maaliruumi laiuti hõlmav ruumikäsitlus. Kuigi see polegi nii tähtis. Sootuks olulisem on pildipinna kihististe mõjumine mitte seestpoolt väljapoole kasvavatena, vaid vastupidi.
Kristiina Kaasiku viimase aja maalid toimivad kui kultuurikihtide ladestused, mida kunstnik on arheoloogina asunud avama, et tuua vaataja pilgu ette midagi seni varjatut, kuid mingil põhjusel olulist. Sealjuures ei ole ta muutnud oma maalimisviisi, ei ole vahetanud pintslit skalpelli või meisli, värvi penoplasti või tsemendi vastu. Neid muutusi võib vaadata kui väljendusvahendite teisenemist, kuid eht kristiinakaasiklikult ei ole see jäänud pelgalt vormiarenduslikuks mänguks. Selles on midagi, mis viitab eluküpsusele, sisemisele selgusele, rahule ehk katarsisele. Ehk ka teatud kokkuvõttele.
