Kui öeldakse, et „teater algab puhvetist”, siis DVD algab selle kujundusest. Ning kõnealune videoalbum on kunstilises ja sisulises mõttes vormistatud (kujundaja Jüri Lõun) hästi läbimõeldult ja kenasti. Nimelt leiame DVD-karbist lisaks kahele plaadile veel 110-leheküljelise spiraalköites raamatukese, kus boonusena sisukorrale ja kitarristide lühitutvustusele on ära toodud ka muusikute fotogalerii (Urmas Volmer). Ja vähe sellest – huvilised võivad tutvuda ka plaadi lugude noodimaterjaliga. Nii et mängigu kodus järele, kes oskavad!
On ütlematagi selge, et nii põhjalikult läbi mõeldud ja vormistatud „pakend” (kujundus oleks vähe öelda) äratab igal juhul usaldust. Sest kui juba DVD-raamatuga on nii palju vaeva nähtud, siis plaatide enestega küllap veelgi rohkem.
Kuna plaadil on 22 kitarristi esituses kokku 43 lugu, siis mõistagi kõike ja kõiki siinkohal ruumipuudusel refereerida ei saa. Alljärgnevalt siiski mõned valikulised kommentaarid esitustest, mis mulle oma isikupäraga ehk kõige enam silma-kõrva jäid.
Riho Sibul on plaadil esindatud kahe looga (nagu ka kõik teised kitarristid), neist „Tema Helendus” (R. Sibul) kõlab elektripillil ja on hästi lüürilistes toonides, kaunilt helenduv-heljuv ballaad. Järjekordselt võib veenduda, et Sibul on kitarril tõeline poeet. Teine lugu, pisut nurgeliste rütmidega „Juhtub” (R. Sibul – R. Jürjendal), on esitatud duos Robert Jürjendaliga semiakustilistel kitarridel. Siin tõepoolest kogu aeg juhtub midagi: minimalistlikud kordused annavad ruumi fantaasiarikkalt improvisatsioonilistele momentidele, lõpus tulevad mängu ka elektroonilised efektid. Loo üldine toonus meenutab veidi 1980. aastate alguse King Crimsonit.
Ain Vartsu „Kidrarindel muutusteta” (A. Varts) aga rokib täiega ning on mängitud trios koos Raul Vaigla (bass) ja Toomas Rulliga (trummid). Seda tüüpi kitarri-rock lähtub päris ilmselgelt niisuguste kitarrivirtuooside nagu Joe Satriani ja Jeff Beck mõttesuunast. Ain Vartsu improvisatsioonid on sädelevad nagu ka üks Raul Vaigla bassisoolo. Rock’ile vastukaaluks kõlab aga Vartsu lühike ja järelemõtlik „Miniatuur” akustilisel pillil – see mõjub kena, samas sümpaatselt pretensioonitu vahepalana.
Instrumentaalse rock’i lainel seilab ka Toomas Vanema „Flower Power” (T. Vanem), siin näeme-kuuleme samuti ühte perfektselt esitatud hammering’i lõiku. Ent järgnev „Summer Samba” (T. Vanem) siirdub juba jazzrock’i radadele ning tõi siinkirjutajale nostalgiliselt meelde vanad head Kasekese ajad ja Tartu levimuusika päevad. Mitte et „Summer Samba” kuidagi vanamoodsalt kõlaks – fusion on ju igasugusele ajaproovile hästi vastu pidanud stiil.
Päris jazzi näeme-kuuleme plaadil ka. Või mis see „päris jazz” üldse on? Tiit Paulus näiteks on oma „Eesti bluusi (Targa rehealuse)” muusikalise materjali võtnud Muhu rahvaviisist ja tulemuseks on akustilisel pillil huvitavalt kõlav etnojazzi võtmes ballaad. Kuivõrd nüüd just bluus, see on ehk iseküsimus. See-eest järelemõtlik „Selle suve laul” (T. Paulus), mis on mängitud duos Andre Maakeriga, esindab küll igasuguse kahtluseta jazzi mainstream-suunda. Tõsi, kohati küll selle bossa nova’ga piirnevat tiiba.
Kõnealuse topelt-DVD puhul võib rääkida veel paljustki – näiteks Jaanus Nõgisto kammerlikest, heas mõttes pisut Steve Howe’ stiili meenutavatest kitarriminiatuuridest (ja tema hästi maitsekast režissööritööst sel plaadil), või Margus Kappeli steel-kitarrimängu tehnikast stiilsetes rütmibluusides. Aga eks oma silm ole kuningas, julgen seda DVD-albumit soovitada kõigile, mitte ainult kitarrimängu entusiastidele.