Meeleolu kandis klassitsismiajastu suurmeistri Joseph Haydni särav muusika. Kui kava esimese teose, oboekontserdi C-duur autorsus on enamiku asjatundjate arvates kaheldav, siis üpris keerulise oboepartii esitus Eesti ühe parema oboesolisti Riivo Kallasmaa esituses ei jätnud mingit kahtlust: see oli virtuoosne, särav ja tundlik. Orkestri  puhul mõjus kogu õhtu jooksul väga sümpaatsena kõlaline tasakaal – tõenäoliselt sagedase Jaani kirikus esinemise vili. Olulise panuse sellesse tasakaalu andis vaskpillide paigutamine põhjalöövi, sammaste taha, kus nad ei mõjunud domineerivalt, nagu tihti vaskpillidega kirikus juhtub. Teiseks teoseks oli valitud vaimulik suurvorm, „Theresienmesse” B-duur. Küpses eas Haydni klassitsistlikus kontsertstiilis missa  esitati hea ansamblitunnetusega. See pole ka mingi ime, sest täpselt samad solistid ja orkester tõid maikuus Vanemuise SO hooaja lõppkontserdil koostöös Tartu Noortekooriga ettekandele Sisaski Missa nr 1.     

Kõik neli vokaalsolisti esitasid oma partii  professionaalselt, kuid isikupäraselt: Popova sooja ja väljendusrikka tooniga, Puis täpselt, kuid veidi vaoshoitult, Turi enesekindlalt ja nauditava vokaaltehnikaga ning Jakobson ansamblikaaslasi kuulates, kuid teatava vokaalse jäikusega. Koor sai oma ülesandega kiiduväärselt hakkama, Haydni rikka koorifaktuuri esituses oli nii dünaamilist tundlikkust kui ka tehnilist väledust. Kõrva torkas vaid tenorite liigne enesekindlus alustada  Agnus Dei alguses g1-ga, mille oleks saanud vaid altidele jätta.     

Teise advendipühapäeva kiriklik teema  on Issanda taastulek kirkuses aegade lõpus. Vanemuislaste kavavalik oli õnnestunud, sest missa tekst ning Haydni muusika ja esitus tõid kuulajate kõrvu selle kirkuse vaevumärgatava kuma. Ning tundus, et oli vastuvõtjaid.