Tahaksin rääkida vabadusest ja piirangutest võrdlemisi kitsalt džässpianisti ja -helilooja perspektiivist, võib-olla on nendest mõtetest kellelgi kasu ka muudes eluvaldkondades.  

Muusika kirjutamine on pikk protsess, kui arvestan selle hulka hoovõtu, aknast välja vaatamise ja enesepiitsutamise, sest ei ole ikka veel suutnud pliiatsit kätte võtta ega asja kallale asuda. Kirjutamisele eelneb enamasti kohutavalt kurnav aeg, mil kogun ideid, eksperimenteerin julgemalt kui muidu ja üritan kõigesse suhtuda võimalikult erapooletult. On momente, mil iga autori mõte peab liikuma vabalt – see toob kaasa hädavajaliku värskuse.  

Vahepeal on vaja liikuda ka teise äärmusse ja panna iseendale peale ranged piirangud. Need võivad olla sisulised, näiteks on mõned tehnilised võtted välistatud. Niimoodi on hea kirjutamist harjutada, sest raam on konkreetne ning selles väikeses lubatud toimingute ruumis hakkavad paljastuma huvitavad detailid. Hästi toimib ka ajaline piirang, näiteks tuleb viie tunniga kirjutada viis miniatuuri. Sel juhul ei ole aega pikalt mõelda ega kaalutleda, vaid peab töö ära tegema ja selle ilusaks noodiks vormistama.  

Ka muusikat avalikult interpreteerides on vaja nii enese piiramise oskust kui ka vabadust minna sinna, kuhu minek tundub õige. Intuitsiooni usaldada ei ole kunagi vale. See võib kaasa tuua väikseid komistusi ja lahkhelisid, aga just neil hetkedel on muusika tihtilugu kohe eriti elus. Ma ei jaksa hästi kuulata džässmuusikat, mille esitaja hoiab endale seatud reeglitest silmanähtava tõsidusega kinni. Seda võib küll teha (sest kõike võib teha), aga kui ümberringi toimuv dikteerib midagi muud, on narr jääda kindlaks põhimõtetele, mis olid paika pandud enne, kui midagi juhtuma hakkas.