Avan kaaned ja järgmisel lehel pärast sisukorda ootab helihark:

„Siin, selle mapi vahel on minu päevik. 15. juuni 2014 kuni 1. veebruar 2015.

Päeviku juurde kuuluvad kirjad ja fotod kunstiteostest ja kunstiteoste fragmentidest.

Selles tekstis segunevad fiktsioon ja tegelik elu. Kõik reprod on fotod päriselt loodud kunstiteostest.

Hakkasin seda päevikut lihtsalt 15. juunil oma aias suure Ungari sireli all laua taga istudes kirjutama. Kirjutasin ja korraks tuli mõte, et miks, miks ma üldse seda kirjutan.

Mõneti selgus see kirjutamise enese käigus. Võibolla päriselt kõik üldse ei selgugi ega saagi selguda.“

Segunevad fiktsioon ja elu. Olgu. Aga mida see tähendab? On see hoiatus? Lubadus? Ähvardus või vabandus?

Õigupoolest pole vahet, sest muud võimalust meil pole. Ka minul praegu.

Ega kellelgi kunagi. Ka meie kõige siiramate sõnade tõlgendus on alati kujutluslik. Sõnaline suhtlus on samast materjalist, millest viirastused ja unenäod. Ma ei valeta ega teeskle seepärast kunagi. Ei vaevu. Pole mõtet. Kujutlus on võitmatu.

*

15. juunil suure Ungari sireli all.

See on hea konkreetsus, sest lugejale on see piisavalt tuttav – sirel ju – , aga ühtlasi kaob see helesinisesse salapärasse, mis kujutlusvõimet ergutab – Ungari, Ungari sirel.

Mu isa töötas kunagi puukoolis ja ma jõlkusin lapsena seal palju. Mulle meenuvad Ungari sirelitega seoses kaks suureks kasvanud vigast põõsast maakeldri ukse ees, üks ühel, teine teisel pool. Ema ei nõustunud nendega, ei nõustunud istutamisega, ei nõustunud kasvamise ja olemisega. Nõudis, et isa need närakad maha võtaks. Aga isa tundis nende vastu mingit vanemlikku halastust, vastutas nende eest. Olid need ju ometi tema puukoolist välja praagitud. Isa korjas nad üles, lõikus, vahatas, sidus ja toibutas elule.

Tahtsid sa Ungari sireliga viidata halastusest eluõiguse saanud värdjalikkusele, mida ükski kaine kõrvaltvaataja ei mõista?

Su vastust saan vaid kujutleda. Ja mina selle juba sain. Oma kujutluses oleme alati üksi.

*

Sellistest raamatutest rääkides kohtab varem või hiljem sõnu „tundlik“ ja „tundlikkus“.

Milline on inimese kõige tundlikum elund? Silmale teeb kõige õrnem puudutus haiget, sõrmeots tajub kõige väiksemat vahemaad kohe torkava nõelaga, kliitoris on kõige rohkem närvilõpmeid.

Sõrmeotsatundlikkust on Pille Õnnepalu päevikromaani Õiel kõige vähem. Õie tundlikkus on silma- ja kliitoritundlikkus: silmalt hellus selle puru vastu, mida argielu ikka üles keerutab, ja kliitorilt närvilõpmed ja enesekesksus. Kliitor on kõige enesekesksem ja ennast nautivam organ. Öeldakse küll, et proovi vaadata maailmale läbi tema silmade, aga keegi pole öelnud, et katsu panna end tema kliitorisse. See on epistemoloogiline oksüümoron, nonsenss. Kliitori metafoor lõpeb aga Õiel enne erootikat, enne iharust. Seda kujundit tuleb siin võtta kiretult.

*

Tundlik päevikromaan „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu“. Tundlikkus tähendab siin lugemispsühholoogiat. Kui lugeja jutustajat jäägitult ei usalda, ei usalda Õiet, kukub kõik kokku.

Pelk kahtluski, oletuski, kas selle teose jutustaja on ehk ebausaldusväärne, tähendaks lugemismõrva, mis antud juhul ei erineks lahkamisprotseduurist, sellest kirjandusteaduse standardmenetlusest. Keegi räägib sinuga ja häälest su kõrvus saab – „teose jutustaja“! Isegi mitte lihtsalt jutustaja, vaid teose jutustaja, tähendab, mitte reaalsuse jutustaja, jutustaja reaaluses, vaid üks artefakti konstruktsioon.

Tundlikkus tähendab siin lugejapieteeti.

*

Olin muidugi ebaõiglane. Nagu ma saaks enam isegi süütusse tagasi. On hüümen silmanurgis kord kärisenud, siis nii ka jääb. Kui teooria on kord sind, pardon my French, näkku n***d, siis parim, mis saad, on vilkumine. Pilk vilgub. Suudad unustada end lugema, vestlema – ja loedki, vestledki! – ja siis äkki jälle analüütikupilk, mis kõike lammutab, eritleb ja lahterdab. Nagu mõni Tšehhovi kangelane kesk koitust.

*

„Mmm. Väljas näib olevat vihmane ilm. Jälle need klaashelmed, tuhmilt helkivad piisad kaseokstel. Jaanuari sulalume valge püha esmaspäev. Tuhm sisemiselt hõõguv valge. Mida muud on vaikseltolemise templisse vaja. Klaashelmed, valge altarikate. Hall taevas. Piisab igati“ (lk 126).

*

See päevikromaan on eelkõige, aga mitte ainult meelelise inimese assotsiatsioonide kogum. Meeleline ei viita siin erootilisusele, vaid meeltega seotule. Meeled on avatud ja see ei lase kuigi pikalt mõttemaailma uitama minna. Proustist ollakse siin maksimaalselt kaugel. Vaid väiksed mõtteniidid suudavad välja kasvada mõnest juhuslikust meelemuljest. Küllaga on puistatud väikseid iseseisvaid lõike, mida ei seo omavahel muu kui paber ja kaaned. See siin on kaasaloova kriitika katse. Õpetlik. Paras.

*

„Otsustasin teha midagi konkreetset. Otsustasin homme minna raamatupoodi ja osta kultuuriajakiri. Näiteks Vikerkaar. Või mõni raamat. Eks näis, kuidas see läheb. Loodetavasti kui mitte homme, siis ülehomme“ (lk 61).

Miks toon ära selle iseseisva terviklõigu? Tahan. Mina olen selle kaasaloova kriitika autor ja ma ei pea midagi põhjendama. Õhku on vaja. Mahtu on vaja. Ärge kirjutage mu natuurile mingeid kaste ette. „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu“. Komad on vaataja silmades.

*

„Tõenäoliselt loodan seda Richardi pärast, kes eelmisel aastal suri. Richard oli minu armsam. Ma olen naine, kelle armsam on surnud. Kuigi see määratlus on ebapiisav. Pigem olen naine, kes istub Ungari sireli all ja loeb Perecit“ (lk 10).

Mis on Richardi surm? Richardi surm on igatsus olla „naine, kelle armsam on surnud“. See on igatsus kunstilisema biograafia järele. Päevikromaan vajab väärilist biograafiat. Ja samal ajal on see pieteeditaotlus. Lugeda üliusaldavalt. Siin jätke, kes astute siit sisse, kogu kriitika ja analüütika. Siin räägib naine, kelle armsam on surnud, siin räägi tasa, kõnni langetatud päi.

*

„Pille Õnnepalu päevikromaan, milles segunevad fiktsioon ja tegelikkus, räägib sellest, kuidas hea mainega koolis töötav kunstiõpetaja jõuab arusaamisele, et asutuses on võimust võtnud religioosne ajupesu. Kuidas väljendada nähtamatut rõhumist ja vaimset vägivalda? Kuidas end represseerivast ideoloogiast välja rebida? Kas diktatuurivaba religioon on võimalik?

Pille Õnnepalu päevikromaani keskmes on küsimus, mida tähendab end tunda Teisena rõhuvate ideoloogiate kammitsais. Ühiskonnakriitilisus seotakse isiklike teemadega nagu armastatu surm.“

See on kirjastuse „Richardi surm“.

*

„Paistab nii, et ma olen armastanud tegelikult eluaeg nende inimeste kunstiteoseid, kellel ei ole kuulsuse koormat,“ kirjutab Õie. „Või siis kellel saatuse poolt, elu poolt on läinud nii, et seda koormat ja ka seda suuremale hulgale inimestele oma loomingu jagamise õnnistust pole. Mõlemat pole. On küll loomingu jagamise võimalus, aga ainult väheste lähemate inimestega. Enamalt jaolt on need inimesed materiaalselt (ei peaks vist seda sõna siin kasutama, hakkab igav sellest teemast ja hooplemisest oma 290eurose palgaga, üsna labane hakkab juba tunduma), igatahes ma tahtsin öelda, et need inimesed on enamalt jaolt vaesed“(lk 126).

See on see napp ühiskonnakriitiline liin, mis aeg-ajalt, siiski päris harva esile kerkib. See on ainus ühiskonnakriitiline ja sotsiaalne liin. Ainus. Religiooni või ajupesu või diktatuuriga pole sel midagi pistmist. On ainult hirm kaotada töö, kaotada seegi napp sissetulek.

„Anton kahtlustab, et ma hoian ka puudega kokku ega küta küllaldaselt“ (lk 127).

Et selline trööstitus kuidagi talutavaks teha, tuleb kujutleda oma lohkuvajunud põskede põhjuseks armastatu surm. Leida pääsemine tragöödia ilust.

*

„Pole elu sees eriti rahast mõelnud tegelikult. Ma ei mõtle isegi siis rahast, kui ma Kloostri Aidas kohvi joon, see tähendab rahalises mõttes seda, et kui minu päeva söögiraha on umbes 5 eurot, siis kui sellest lahutada 2, siis jõuan lõpuks täielikku õudusesse ja kulutan oma allesjäänud elu aina rahast mõeldes ja hakkan kokku hoidma ka seal, kus pole vaja mõelda kokkuhoiust ja sellistest asjadest“ (lk 126–127).

Jah, väärikus võib olla kallim kui elu. Kallim kui mõistus kohe kindlasti. Inimene ei ela ainult leivast. Mina pean oma kohvi juua saama!

*

Õie vend Anton saadab vahel raha. Nad on väga sarnased tundelaadilt ja kirjutamisviisilt. Ainult et Anton on andekas. Antonil on ka lõike kriitilise meelega lugemiseks ja kaasamõtlemiseks, lausa päris pikki esseistlikke lõike, aga Õiel … Õiel neid pole.

Õie on toonud ses päevikromaanis ära ka Antoni kirju talle. Lühikesi, argiseid ja selliseid resignatsioonipoeetilisi nagu Antonil ikka. Anton kirjutab oma „Harjutustes“: „Hommikul ärkasin tõelise tulevikuhirmuga. Kust saada raha? Oli aeg, kui uskusin, et armastus lahendab kord kõik ja see on ainus asi, mida tasub taotleda. Kõik muu oli selle aina käest libiseva eesmärgi kõrval tühine. Raha või mitte raha. Mis mul rahast, kui mul pole armastust niikuinii. Nüüd ma enam sellesse eesmärki ei usu“.¹

Tundub, et Õie selleni veel jõudnud pole. Kuigi tee on sama.

*

Õie venda Antonit armastatakse. Juba aastaid. Selline lugejaarmastus tähendab kahte asja. Ta teostele kriitikat kirjutada pole mõtet, sest sel pole mingit positiivset mõju – armastus on juba olemas ja puudustele osutamine ainult ärritaks lugejat või diskrediteeriks kriitikut –, teiseks, mida Anton ka ei kirjutaks, seda loetakse ikka, loetakse ja ollakse rõõmsas osaduses. Anton on iga raamatuga müügiedetabelite tipus. Ka Õie on loojatüübilt kirjanik, kes on armastamiseks. Võimalik, et pisut teistele inimestele. Üksikutele. Noortele romantilise meelelaadiga tüdrukutele võib-olla. Ei oska öelda. Enese noorus hakkab ununema. Ma loodan, et Õie tundlik päevikromaan müüb hästi.

*

„Miski pole nii alandav kui pidev mure, kuidas ära elada. Inimeste vastu, kes halvustavad raha, tunnen ma üksnes põlgust. Nad on kas silmakirjalikud või lollid. Raha – see on nagu kuues meel, milleta viis ülejäänut ei ole korralikult kasutatavad. Piisava sissetulekuta on pooled elu võimalustest kohe välistatud. Inimesed armastavad rääkida, et vaesus on kunstniku parim kannus. Noh, nad pole selle kannuse terast kunagi oma ihus tundnud. Nad ei tea, kuidas see loomust labastab. See jätab su lõputute alanduste meelevalda, kärbib su tiivad, sööb ennast su hinge nagu vähk. Ei nõuta ju jõukust, vaid pelgalt niipaljukest, et säilitada eneseväärikus ja takistamatult töötada, kõigest võimalust olla helde, siiras ja sõltumatu. Mul on kogu südamest kahju kunstnikust, olgu ta kirjanik või maalikunstnik, kelle elatis sõltub tervenisti tema loomingust,“ on kirjutanud maailmakeeles kirjutav menuautor oma autobiograafilises suurteoses.²

*

„Ah! See ongi peaasjalikult mu kirglik igatsus. Kui rääkida kirest ja igatsusest.

Kui rääkida kirglikult igatsusest ja (või) tuulest“ (lk 11).

1 Anton Nigov, Harjutused. EKSA, 2002, lk 133.

2 William Somerset Maugham, Inimorjusest. Tlk Inta Soms. Canopus, 2002, lk 285.