Vaatlen selles lehenumbris Hannes Rummu raamatut „Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse“, mis lõpeb nii: „Selle raamatu kirjutamise ajal küsis tosinkond inimest minu käest: „Sa ikka tead, et … Ma ei mäleta, kellelt seda kuulsin, aga sind nähes tuli nüüd meelde, et …“ 

Vastasin alati: „Tean küll. Aga ei ole kindel, et sellest peab kirjutama.“ 

Ja otsustasin, et ei kirjuta.“ 

Rummu elulooraamatut sulgedes meenus üks aastatetagune kurb lugu. 20. märtsil 2011 suri olümpiavõitja Viljar Loor. Sama aasta 22. juulil kohtusin Viru keskuse Rahva Raamatu kohvikus kahe elava legendi Priit Tomsoni ja Jaak Salumetsaga. Kui küsisin kahelt suurmehelt, millal nad viimati kohtusid, vastas Jaak: „See ei olnudki väga ammu.“ Mille peale Tomson nentis, et see võis olla matus. „Jah, Viljar Loor …“ ohkas Salumets raskelt. Kõik. Sellest ei sõnagi, kuigi me kõik seda teadsime. 

Aeg pidavat parandama kõik haavad, kui neid just uuesti lahti ei kista. 2013. aasta sügisel ilmus raamat Viljar Loorist ja selle autor Gunnar Press käis seda esitlemas nii televisioonis kui ka ajalehetoimetustes. Erinevalt Rummust ei hiilanud Press just pieteeditundega, rääkis Loori ja üldse vanemaid mehi tabavatest haigustest, jättes selle kirsiks tordile. Kuigi see oli avalik saladus, esitles Press seda kui tõelist avastust või vähemasti töövõitu. Mina? Ma ei ole seda raamatut lugenud, sest selle üksipulgi lahtiharutamine on ebameeldiv ja viib fookuse spordisangari elu olulistelt tahkudelt mujale. 

Loor oli ennekõike ikkagi olümpiavõitja. Kahekordne maailma- ja viiekordne Euroopa meister, kes oli sportlase karjääri ammu lõpetanud. 

Kõik muidugi ei ole nii õrnahingelised. Näiteks eetikanõunik Tarmu Tammerk leidis, et Loori surma käsitlemisega oli kõik koššer (Postimees 1. X 2013). 

Eetik on varemgi silma paistnud maitsevääratustega. Nagu ka Press, kes on lõpetanud raamatu nii: „Su viimane otsus pole teiste arvustada. Puhka rahus!“ 

Ei mingit looritamist …