Tänavune koroonapidur on olnud kinolevi seisukohalt mitmeti silmi avav kogemus. Ühest küljest ollakse veendunud, et kinoskäik pole enam see, mis enne. Räägitakse, et kinod on tühjad ja tulemused halvad. Mis tulemusi puudutab, siis sellest ajast peale, kui Eestis lõpetati vaatajaarvu koondtabeli tegemine, on võimatu midagi väita. On fikseeritud eesti filmide vähene külastatavus kinos, aga taustsüsteem on puudu, s.t me ei tea, kas siis välismaiseid filme käiakse rohkem vaatamas või mitte. Selles olukorras on lihtne näha pilti mustades värvides – kinoga on lõpp, sisutarbimine kolib kodudesse, vana olukord ei taastu enam kunagi.

Viirust kardavad kõik, isegi Wonder Woman ja James Bond. Selge see, et mitte ükski film ei soovi selliste vastastega võidelda. Ükski kangelane pole piisavalt kange, et pisikeste batsillide ees mitte taanduma lüüa, aga kui perimeeter on prii igasugustest üliinimestest, siis on ühtäkki kuulda ka palju vaiksemaid, aga märksa huvitavamaid hääli. Väidan, et suure osa plastilõhnalise megaturunduse puudumise korral ilmestavad kinolevi filmid väljastpoolt Ameerika välku ja pauku ning Euroopa standardset väikekodanlikku muhedust. Kinno jõuavad otsapidi ka need filmid, millel varem oli asja vaid festivalidele.

Tänu tekkinud uuele olukorrale saab loodetavasti rohkem tähelepanu ka Jaapani animafilmide festival, mida on tänavu juba kaks korda edasi lükatud, aga mis toob nüüd oktoobri alguses Tallinna Artisesse üle 20 filmi. Festivali nimetus on aja möödudes muutunud pisut eksitavaks. Lähemal vaatlusel pole raske märgata, et peaaegu pool pakutavatest filmidest on tegelikult mängu- ja dokfilmid. Võib-olla on see järjekordne „2020-anomaalia“ näide mille sarnaseid leiab igal sammul kõikjalt, aga tegelikult on selline laiem käsitlus väga tervitatav, sest festivali eesmärk võikski ju olla tutvustada jaapani kultuuri kõigis kinematograafilistes avaldumisvormides. Kuigi jah, festivali nimetus võib muutunud olukorras tekitada asjatult lisasegadust.

Tagurpidi tõde

Üheksa dok- ja mängufilmi rida on küll äärmiselt esinduslik. Jaapani tänapäeva klassikutest on esindatud Cannes’i Kuldse Palmioksa laureaat Hirokazu Kore-Eda filmiga „Tõde“,¹ mis pole küll talle nimetatud auhinna toonud „Poevarastega“² samal tasemel – pealtnäha just seetõttu, et on toodetud Euroopas ja siin on omajagu sellist tüüpilist prantsuse epateerimist –, aga korduslinastuseks JAFFil põhjust ikka. Märksa õnnestunuma, lausa ühe eelmise aasta väljapaistvama Aasia filmiga tuli mullu välja alati resultatiivne Takashi Miike, kellel on kontol juba üle saja filmi. JAFFil linastuv „Esimene armastus“³ on pealtnäha üks kriminaalne märul ja aadrilaskmine, aga kogu filmi vältel on stseenid ja süžeepöörded nii nutikalt lahendatud, et lavastaja on erinevalt suuremast osast igasuguse organiseeritud kuritegevuse ja narkokaubandusega tegelevatest filmidest alati vaatajast sammu ees. Mängufilmide hulgas on aga ehk meile kõige huvitavam teos nimega „Tagurpidi“,⁴ ja seda mitmel põhjusel. „Tagurpidi“ pole kindlasti mingi lihtne vaatamine. Programmi värviliselt vilkuvate ja tempokate jaapani animafilmide foonil paistab see väga mõõdetud tempoga kahe ja poole tunnine arthouse-draama sõjatraumadest välja nagu üks (must)valge vares. „Tagurpidi“ on vaataja suhtes nõudlik film, aga tore on näha, et lõpuks vaatajalt midagi nõutakse ka. Filmi tempo ja pildiilu tõttu on „Tagurpidi“ kindlasti kõige sobivam tarbimiseks kinos ja tore on tõdeda, et kauni visuaalse poole eest on suuresti vastutav Eesti päritolu operaator, Jaapanisse kolinud vene juurtega Max Golomidov. Vähe on neid Eesti tegijaid, kes välismaiste filmide peal loominguliste asjaosalistena kaasa lööksid nagu võrdne võrdsega. Kui Mart Taniel on jõudnud oma tegemistega sinnamaani, et on järjest eesti, vene ja islandi filmi operaator, siis Golomidovi ülesastumine sellise tasemega jaapani filmis on enam kui tervitatav ning viib loodetavasti järgmiste suurte tegudeni. Teadjamatel oli „Tagurpidi“ aga võimalik üles leida juba eelmises novembris PÖFFi programmis, kus ta põhivõistluses konkureerides sai lõpuks 2019. aasta PÖFFi peaauhinna, parima filmi preemia. Kõrvalepõikena Jaapanist (et ei vastaks tõele mitte ainult „anima“ vaid ka „Jaapani“ osa festivali nimes!) linastub ka Korea kunstiliste ja eksperimentaalsete filmide meistri Kim Ki-Duki üks tõelisi meistriteoseid „Kevad, suvi, sügis, talv ja kevad“⁵ – budistlik mõtisklus eluringist ja inimeseks olemisest väga kaunis filmi- ja kujundikeeles. Täiskasvanud munga osas võib näha ka autorit ennast täiesti veenvalt võitluskunste harjutamas.

Klassikast aga linastuvad kaks ka septembri alguses Akira Kurosawa retrospektiivi programmis olnud filmi. „Peidetud kindlus“⁶ on hoogne ja vaimukas seiklusfilm printsessi, kindrali ja kahe oportunisti ühisest põgenemisest läbi vaenlase territooriumi, kus on võimalik kindrali rollis näha ka maailma kõige veenvamat kulmukortsutajat Toshiro Mifunet. Dokumentaalfilm „Akira Kurosawa vene unenäod“⁷ aga avab Kurosawa seitsmekümnendatel NSV Liiduga koos toodetud ja Siberis filmitud „Dersu Uzala“⁸ tagamaid.

Tõsi, aktiivsemal kinohuvilisel on neid mängufilme olnud võimalik ka varem mitme ürituse raames näha, aga filmide kvaliteet ei jäta kahtlust, et neid on põhjust taas üle vaadata, eriti sellise komplektina – mitte üksiküritajate-samuraidena levis või mõne festivali programmis, teiste filmide kõrval, vaid jaapani kultuuri mitmevärvilise lehvikuna.

Kuulus ja kummaline kunst

JAFF on kõige uhkem oma uute ja uuemapoolsete täispikkade animafilmide üle ja see on ka traditsiooniliselt olnud nende põhiline tegevusvaldkond. Nende täpsemaks kommenteerimiseks oleks tarvis paremat spetsialisti, aga ka meie kinokavast silmapilguks läbi libisenud „Tüdruk, kes muutis ilma“⁹ on hästi kirjutatud lugu, mis pakub nii silmailu kui ka haaravat sisu, segades Aasia kultuuride filmikunstile omaselt edukalt realismi müstika ja üleloomulikuga. Igihaljast klassikast tuleb aga näitamisele Satoshi Koni psühhedeelne krimi-noir „Paprika“,¹⁰ mille nimitegelasel tuleb hakata lahendama täielikku anarhiat, kui haiglast varastatakse masin, millega on terapeutidel võimalik siseneda oma patsientide unenägudesse.

Nüüd, mil kinolevis on toimunud suur restart, on võib-olla rohkem võimalust särada just niši- ja enamasti doteeritud spetsüritustel ja linastustel, millel on lisaks ka mingisugune kultuuriline väärtus. Tavapäraselt konveierilt maha astumine ja uut moodi edasiminek ei tundugi selles valguses kõige halvem plaan. JAFF võiks selliste kultuuriürituste aastakalendris oma koha kindlustada, eriti kui Euroopa kultuurirahastuse ringkaitse on tekitanud olukorra, kus väärtfilmilevi koosneb valdavas osas meie maailmajao toodangust ja selle tagajärjel on pilt jäänud üheülbaliseks.

1 „La Vérité“, Hirokazu Kore-Eda, 2019.

2 „Manbiki kazoku“, Hirokazu Kore-Eda, 2018.

3 „Hatsukoi“, Takashi Miike, 2019.

4 „Kontora“, Anshul Chauhan, 2019.

5 „Bom Yeoareum Gaeul Gyeoul Geurigo Bom“, Kim Ki-Duk, 2003.

6 „Kakushi-toride no san-akunin“, Akira Kurosawa, 1958.

7 „Русские cны Акиры Куросавы“, Linda Bahmane, 2020.

8 „Dersu Uzala“, Akira Kurosawa, 1975.

9 „Tenki no ko“, Makoto Shinkai, 2019.

10 „Papurika“ Satoshi Kon, 2006.