Redaktsija Jelenõ Šubinoi (Редакция Елены Шубиной – Jelena Šubina Toimetus) on Moskvas tegutsev kirjastus, mille autorid määravad suuresti Venemaa tänapäeva proosakirjanduse näo. Kirjanikele endile tähendavad raamatud märkega „Jelena Šubina Toimetus“ eeskätt sümboolset kapitali. Ehkki, kui aus olla, võib see sümboolne kapital hea õnne korral pöörduda ka päris reaalseks rahaks: kui kirjaniku teos on Venemaal müügiedukas, pole tiraaž sugugi väike. Kuid Šubina kirjastuse fenomen on muus: sellest on saanud usaldusväärne kaubamärk nendele lugejatele, kelle arust on elu liiga lühike, et raisata seda halbade raamatute peale. Noppida kirjandusmassiivist välja väärtkirjanduse parimad palad ja see valik ka edukalt maha müüa on kübaratrikk, mida niisama lihtsalt tänapäeva Venemaal järele ei tee.

Tallinnas viibis Jelena Šubina seoses New Yorgist Dovlatovi päevadele saabunud kirjaniku Alexander Genise raamatu esitlusega. Genis on üks tema kirjastuse autoreid Ljudmila Ulitskaja, Dmitri Bõkovi, Mihhail Šiškini ja veel paljude teiste kõrval. Muide, enamik raamatutest, millest Šubinaga juttu tuleb, on olemas ka eesti keeles.

Selgitage palun Eesti lugejale formaati, mille raames tegutseb Redaktsija Jelenõ Šubinoi.

See suure kirjastuskontserni AST-EKSMO raamides tegutsev väikekirjastus on enam-vähem iseseisev. Olen säilitanud nimes sõna „toimetus“, kuna see meeldib mulle. Miks kannab see kirjastus minu nime? Lihtsalt läks nii, et minu valdkonda, tänapäeva n-ö tõsist kirjandust, kvaliteetset vene ilukirjanduslikku proosat, hakati seostama minu nimega.

Kui kaua olete selles vallas tegutsenud?

Oh, üsna kaua. Kõigepealt töötasin paksus kirjandusajakirjas Družba Narodov, siis, üheksakümnendatel, kirjastuses Vagrius, kus andsime välja päris tuntud tumedakaanelist tänapäeva vene proosa sarja. Ühel hetkel kutsuti mind koos mu autoritega suurkirjastusse AST, kus avanes meile väga hea tegutsemisväli. Tõsise uuema proosa kõrval avaldame memuaare ja biograafiaid, samuti on ilmunud mitu kirjandusteaduslikku raamatut Andrei Platonovist, kelle uurimise peale kulub suur osa minu elust. Mis puutub tänapäeva proosasse, siis ma lihtsalt armastan seda, see on meeletult põnev!

Ja kes kõik teie toimetuse alt oma teoseid ei avalda: Mihhail Šiškin, Ljudmila Ulitskaja, Jevgeni Vodolazkin, Zahhar Prilepin … Kuidas te ise seda selgitate, et enamik teie autoreid satub kohe oma teostega ka Venemaa kirjanduspreemiate lühinimekirja ja paljud osutuvad sageli ka laureaadiks?

Ega autorid, keda nimetasite, pole alati pärjatud olnud. Näiteks Prilepin alustas ühes väikekirjastuses, kuid siis andis oma raamatud kirjastada ainult meile. Šiškin alustas paksus kirjandusajakirjas Znamja ja tema suurem edu sai alguse siis, kui romaan „Izmaili vallutamine“ võitis Vene Bookeri. See on küllaltki pikk teekond: kui banaalselt väljenduda, siis kõigepealt töötame meie kirjanike heaks, seejärel kirjanikud meie heaks. Kirjastamises käib väga tihe rebimine, see on üks teravama konkurentsiga valdkondi üldse. Kogu aeg tuleb hoida kõrvad kikkis ja silmad pärani: suhtlen pidevalt ise kirjanikega ja üritan olla kursis sellega, mis neil parajasti käsil, olulised on ka kirjandusagendid ning mõistagi paksud kirjandusajakirjad, aga mitte ainult. Peab otsima noori autoreid, kellest võiks tulevikus asja saada. Meile pakutakse väga palju käsikirju.

See, et meie toimetuse alt tulnud teoste autoritest on nii paljudest laureaadid saanud, on eeskätt kirjanike endi teene. Aga eks meie oleme osanud neid mõnevõrra valida. Preemia on muidugi tore asi, see aitab hoida ülal huvi raamatute vastu. Ma ei tea, kuidas Eestis, aga Venemaal pole olukord kirjanduskriitikas eriti kiita. Kriitikute seas on väga vähe nn navigaatoreid, kelle arvamus maksab. Seega saab esiletõstetud raamatute nimekirjast, mis enne preemia väljahõikamist avalikustatakse, iseenesest infoallikas, millest lähtuda.

Eestis on kirjanduskriitikaga nii ja naa. Mõistagi ilmub seda paksudes kirjandusajakirjades ja Sirbis omajagu, kuid massimeedias kohtab asjatundlikku hinnangut väga harva.

Einoh, kirjastaja seisukohalt on see, mida avaldavad kirjandusajakirjad, ju suurepärane: seal ilmuvad pikemad ülevaated, süvaanalüüsid. Kuid ülimalt oluline on ka n-ö kergeratsavägi, raamatut lugejale tutvustavad arvustused. Ei saa öelda, et Venemaal neid üldse pole, näiteks internetis uudisteportaal Meduza,¹ kus kirjandusvaatlejana esineb Galina Juzefovitš, väga autoriteetne kirjanduskriitik, kelle arvamusega ei pruugi alati nõustuda, kuid kes suudab raamatu vastu huvi äratada. On ka uus portaal Gorki.² Kõik on kolinud internetti, kuna Venemaal on väga vähe lehti, kus plaanipäraselt uusi kirjandusteoseid tutvustataks või analüüsitaks.

Rääkige natuke ka oma kirjastuse koosseisust.

Kõik on noored inimesed, vaid üks on üle kolmekümne, ja oma töösse väga kiindunud. Võin neid nimetada oma õpilasteks, kuna nad on pärast ülikooli minu kõrval üles kasvanud. Meil on neli toimetajat ja üks brand-manager, kes teeb PRi ja töötab raamatukauplustega, raamatukogudega, korraldab kirjanike promoreise, seega ülimalt oluline inimene.

Kes siis loeb neid sadu käsikirju, mis ilmselt teie toimetusse laekuvad?

Muidugi ei suuda ma läbi lugeda kõiki tundmatute autorite käsikirju! Toimetusel on retsensendid, kellel palun seda teha. Aga kui näiteks Ulitskaja kirjutab uue romaani, siis on selge, et selle me võtame niikuinii.

Kui raamat on plaani võetud, algab tavapärane töö. Raamatu võib toimetada lepinguline toimetaja, kes ei pruugi kirjastuses töötada, samuti valime kunstniku, kes on samuti oluline, kuna raamat – see ei ole ainult tekst. Üks toimetaja on seotud raamatuga tootmisprotsessi algusest lõpuni ja vastutab selle eest oma peaga. Mõni raamat võib valmida kuu pooleteisega – kui selliseks kiirustamiseks on põhjust. Mõnesid raamatuid tehakse aasta ja kauemgi – kui on tegu akadeemilise väljaandega, kus on palju viiteid, tsitaate jne.

Kui palju te raamatuid aastas välja annate?

Uudisteoseid ilmub aastas 60 kuni 70. Lisaks kordustrükid ja muu.

Kui suur on teie kirjastuse uudisteose tiraaž?

Kui tegu on uue autoriga, on esikteose tiraaž 2000–3000. Kui raamatul läheb hästi, tehakse lisatrükk. Vahel tuleb siin ette täielikke ootamatusi – sellepärast mulle kirjastamine meeldibki, et tuleb ette ka ekstreemolukordi. Kui me näiteks andsime välja Jevgeni Vodolazkini romaani „Lavr“, siis arvasin, et see võiks minna vaid kitsale, eeskätt filoloogidest koosnevale ringile. Aga nüüd on selle trükiarv jõudnud saja tuhandeni! See näitab, et me vahel alahindame lugejaid. Muidugi, kui tegu on tuntud autoriga – Ljudmila Ulitskaja, Aleksei Ivanov, nüüd ka Vodolazkin –, siis on ka uudisteose tiraaž palju suurem, 15 000–20 000 eksemplari.

Veel hakkab Venemaa kirjastusturust rääkides silma, et enamik ehk umbes 95% raamatutest ilmub Moskvas.

Protsentide kohta ei oska öelda, aga see on niigi ilmselge. Ja sellest on mõistagi kahju. Isegi Peterburi puhul, kus on suurepärased kirjastused Limbus-Press ja Amfora, on näha, et ei suudeta välja anda kuigi palju raamatuid. See-eest püsib hästi sadulas Peterburi kirjastusgrupp Azbuka-Attikus, mis jaksab meiega edukalt konkureerida. Seal antakse välja palju klassikalist vene kirjandust, ka uuemat klassikat, näiteks on neil Sergei Dovlatovi teoste autoriõigused.

Kas te ise jälgite, mida tehakse väiksemates linnades?

Jah, ikka. Peterburi puhul on asi iseenesestmõistetav, aga näiteks Vladivostokis on väga põnev kirjastus, mis tegeleb Harbini emigratsiooni teemaga. Ka Irkutskis on üks hea kirjastus. Jekaterinburgis on kirjastus U-Faktoria, kus antakse välja väga korralikke asju, aga sealgi ei tunta vist ennast kindlalt. Loen ka sealseid kirjandusajakirju, näiteks Jekaterinburgis on väga huvitav ajakiri Ural.

Samuti paistab, et suurem osa kirjandusest, mis Moskvas välja antakse, müüakse ka Moskvas maha – üle kogu Venemaa see ei levi.

Ma reisin päris palju mööda Venemaad ja näen, et see on nii ja ei ole ka. Muidugi on Moskva ja ülikoolilinnad põhilised väärtkirjanduse müügikohad, kuid suurkontsernide puhul, nagu AST-EKSMO või Azbuka-Attikus, on piisavalt võimas oma müügivõrk ka mujal. Küll aga tellivad raamatupoed vähe sellist kirjandust, mida mina seal näha tahaksin. Kahjuks ei saa sinna midagi parata: poed on äriettevõtted ja oma otsustes iseseisvad. Mingi raamatute põhivalik nii poes kui ka raamatukogus on siiski olemas.

Teine asi on aga see, et poode ja raamatukogusid on Venemaa kohta liiga vähe. Ja ma näen, kuidas raamatupoode järjest suletakse ja nende asemele tekivad mingid teised poed.

Eks tendents, et raamatupoode vähemaks jääb, ole vist üle Euroopa sama.

Kuidas Tallinnaga lood on?

No ei ütleks, et Tallinnas vähe raamatupoode on! Pigem on mure, et kõik need on natuke liiga suured ja ostja ei leia kontoritarvete, puslede ja ranitsate vahelt enam raamatut üles. Ma ise tunnen puudust sellistest pisikestest mõnusa atmosfääriga raamatupoodidest.

Mis puutub pisipoodidesse, siis siin on Peterburi isegi Moskvast ees. Just Peterburis on selline imeline pood nagu Porjadok Slov. Moskvas on samuti toredaid asutusi, mis pole ainult poed, vaid väikesed klubid. Aga suurtest pole minu lemmik isegi mitte Dom Knigi Uuel Arbatil, vaid Tverskajal paiknev Moskva-nimeline raamatupood – seal on suhteliselt väikesed ruumid, aga ülihea valik. Isegi kontoritarbed on seal kuidagi maitsekad. Ja vastavad teemale, näiteks „Väikese printsi“ sari.

Paistab, et „Väike prints“ on lasteraamat, mis Venemaa raamatumüügi­edetabelitest ealeski ei kao.

Jah, ja teine lasteraamat on ka – Viktor Dragunski „Deniska jutud“. Muide, tegime aasta tagasi sellise eksperimendi, et avaldasime koos Deniss Viktorovitš Dragunskiga – Deniskaga, kes praegu on ligi kuuekümnene – illustreeritud raamatu pealkirjaga „Deniska jutud Deniss Dragunski kommentaaridega“. Seal selgitab Deniska prototüüp oma isa lugude kõrval tolle aja iseloomulikke nähtusi, näiteks ühiskorteri argielu ja muud. Selle raamatu mõte tuli mul nii. Istusime Denissiga koos, jõime kohvi ja lobisesime. Muu jutu sees kurtis ta: „Sa ei kujuta ette, kui tüdinenud ma olen tõestamisest, et see polnud mina, kes mannapudru aknast välja viskas!“ Mina nägin siin kohe ideed uue raamatu jaoks: avaldada otse jutu juures lugu, mis juhtus päriselt!

Sellest plaanist kasvas välja teinegi müügi mõttes väga edukas nostalgiaprojekt „Kohtumispaik Moskva“, kus sellised tuntud kirjanikud ja muusikud nagu Dragunski, Ulitskaja, Bõkov, Makarevitš, Olga Trifonova, põlised moskvalased, meenutavad oma Moskvat, mida enam ei ole. Selle raamatu trükiarv on samuti jõudmas saja tuhandeni. Ja kohe selle järel tuli samalaadne raamat Peterburist, pealkirjaga „Elada Piiteris“. Ning taas tuli kolossaalne edu! Kuigi võiks ju mõelda, et raamatuid, mis räägivad Moskvast ja Peterburist, on lõputult, aga ilmselt pakuvad huvi just intiimsed lood inimese ja linna suhetest. Ja nostalgiateema müüb tänapäeval hästi.

Teie olete vahest kõige õigem inimene rääkima sellest, millised teemad Venemaa lugejatele huvi pakuvad.

Kindlasti tuleb silmas pidada seda, et tegu pole ühetaolise massiga. Peab ütlema, et meie lugejad on üsna konservatiivsed. Näiteks sellise noore ereda kirjaniku nagu Dmitri Gluhhovski raamatute tiraaž on igal aastal stabiilselt suur. Tal on oma sari, Moskva-teemaline triller „Metroo“ (ilmub praegu kirjastuses Tänapäev – I. M.). Enamik lugejaid armastab ladusaid peresaagasid à la Ulitskaja. Tekkinud on mitu kirjanikku, kes kirjutavad selles võtmes ja on edukad. Näiteks Marina Stepnova, kes kargas välja kui kurat nuusktubakatoosist. Ilmus eikusagilt! Ja kirjandus-„akadeemia“, Suure Raamatu žürii (auhind Bolšaja Kniga), määras „Lazari naistele“ kolmanda preemia, ilmselt siis trendi tajudes.

Nagu ka kogu maailmas, lähevad kaubaks memuaarid, biograafiad – ehe ajastudokument. On üsna huvitav tendents, et väga paljude raamatute tagapõhjaks on võimas ajalooline materjal. Romaanid ise ei ole žanrilt ajalooromaanid, kuid aluseks on ajalugu, sageli Stalini aeg, kolmekümnendad. Tohutult edukas oli tatari perekonna saatusest rääkiv Guzel Jahhina debüütromaan „Zuleihha avab silmad“. Taas – täielik debütant ja täielik bestseller! Ühelt poolt pakub autoritele nähtavasti selline ajastumaterjal rohkem võimalusi huvitava loo ülesehitamiseks, teiselt poolt on ilmselt miski lõpuni rääkimata ka ametlikus ajalooteaduses ja publitsistikas. Sama fenomen ilmneb Vladimir Šarovi, Zahhar Prilepini, osalt ka Šiškini puhul.

Kuid millest on tõeline puudus – need on Trifonovi võtmes kirjutatud romaanid meie kaasajast. Juri Trifonov seisis kirjutades oma lugejast vaid ühe sammu kaugusel, see oli üks n-ö intelligendigeto, tema raamatutes oli kõik väga äratuntav. Praegu on mõned sellised romaanid tulnud, aga neid on vähe.

Kuidas on lood luulega? Kuidas teie sellele vaatate?

Räägitakse – räägitakse! –, et praegune vene luule olla väga huvitav, aga mina tean sellest vähe, kuna välja ma seda ei anna. Meeldib Veera Polozkova: huvitav, üsna ekstreemne luule. On ka hüva luuletaja Maria Stepanova. Proosakirjanik Dmitri Bõkov on ühtlasi ka väga hea poeet. Aga ma võin rääkida üksnes kui lugeja, kellele piisab klassikast. Ega te juhuslikult luuletaja ole?

Ei, kindlasti mitte!

Ütlen nüüd midagi, mis vahel mõnda inimest solvab. Mul on alati tunne, et isegi kui tegu on hea luuletajaga, on kõik selle, millest ta kirjutab, suured poeedid juba kirja pannud. Paistab, et luule teemad on rohkem n-ö igavesed, sellepärast on kuidagi nii.

Küll aga avaldame raamatuid luuletajate kohta, näiteks kirjandusloolised raamatud, kus juttu Tsvetajevast, Jesseninist, Ahmatovast, Mandelštamist …

Kuidas on teie meelest lood vene kirjanduse tõlkimisega läänes?

Hea küsimus! See on üsna raske turg, eriti ingliskeelne. Ja isegi mitte USAs, vaid pigem isegi Inglismaal. Nad on hästi enesekesksed. Sellegipoolest töötan tihedalt välisagentuuridega, kes Euroopas vene autoreid esindavad. Väga hea agentuur on Elkost, mida juhib Umberto Eco tõlkija, võrratu Jelena Kostjukovitš. Suurepärane on ka Banke-Goumen&Smirnova agentuur, kes tegutseb samal suunal. Kui räägime juba mainitud autoritest ja lisame Sorokini-Pelevini, siis on nad kõik üsna tõlgitud. Muidugi, eks iga autoriga ole omamoodi. Näiteks mulle näib, et Ulitskaja põhilugejad elavad Saksamaal, ehkki tema esimene suurem töö, „Sonetška“ tõlge ilmus kõigepealt Prantsusmaal Gallimard’is.

Just rääkisin Elkosti agentidega sellest, mida on vaja teha, et Lääne-Euroopa kirjastaja vene kirjandusest huvituma panna. Nemad ütlevad, et esmalt tuleb ületada barjäär – lääne kirjastaja ettekujutus, milline vene kirjandus olema peab. Laias laastus võib seda kirjeldada kui lihtsakoelist soveti Tšehhovit, millele lisandub midagi puhtrahvusliku mekiga ekstreemset. Nõukogude ajal tõlgiti palju lihtsat vene külaproosat, kuna see sisaldas mingeid maailmu, mida ei tuntud ja mis avanesid kirjanduse kaudu. Teatud mõttes töötab see siiani, näiteks mainitud romaani „Zuleihha avab silmad“ puhul.

Väga hea turg on meil Serbias, Makedoonias. Ka Itaalias, kus on mitu väikekirjastust, kes on läbi aegade suhtunud vene kirjandusse entusiastlikult. Itaalias on see veel nõukogude ajast jäänud traditsioon. Suur hulk vene kirjanduse mentaalsusest ei ole aga siiski konverteeritav: sageli on romaan imetore, aga liialt hermeetiline, et see teises keeles taasluua.

Kuivõrd on teie tööd mõjutanud mõne aasta eest Venemaal jõustunud seadus, millega piiratakse „ebatsensuursete väljendite“ kasutamist ilukirjanduses?

Teate, praegu me lihtsalt naerame selle üle, ehkki olime alguses šokis. Seadus võeti vastu 2014, kuid vilja hakkas see kandma alles 2015. aastal. Mis seal ikka: eks lisame romaani kaanele märkuse „18+“ ja märkuse, et teos sisaldab ebatsensuurseid sõnu. Kui nendel sõnadel põhineb mingi keerukam keelestruktuur, ei tule kõne allagi, et seda kärpima hakataks. Selline silt on peal näiteks Ljudmila Ulitskaja ja Tatjana Tolstaja suurepärastel raamatutel. Selle ärajätmise üle isegi ei arutata, sest kui seda ei ole pandud, võib asi lõppeda kohtuga. Seadus on seadus.

Kuidas reageerib sellele lugeja?

Olen raamatupoodidest küsinud – ostjad ei reageeri kuidagi. Alguses arvasid mõned, et selline märk võib raamatu müügile kaasa aidata. Nüüd on selgunud, et vahet pole. Nii et kui see on tsensuur, siis las ta olla peale. Sellise tsensuuri elame üle.

1 meduza.io on Lätis registreeritud venekeelne uudisteportaal, mis pakub alternatiivi ametlikule pealiinile. – I. M.

Vt ka intervjuud Meduza peatoimetaja Galina Timtšenkoga: Mihhail Trunin, Meduus Riia rannas. – Sirp 13. V 2016. – Toim.

2 gorky.media on kultuuriuudistele spetsialiseerunud venekeelne portaal. – I. M.